RAPUNTSEL OMA TORNIS
Mõned luuletajad eelistavad üksindust.
Omaenda päris oma isiklik ruum on tihti kirjeldatud ka luuletajate poolt: koht, kus saab tõmbuda VAIKUSESSE – koht, kus saaks üksi olla. Tahaks vait olla.

Võibolla ta juhib meid oma unenäkku.

Murenenud nurgad ruudulistel põrandatel meenutavad lapsepõlve lahendamatuid labürinte: kõnniteid, kus tohtis astuda ainult tervetele kividele, ning mõni teine kord jällegi ainult pragudele, pragusid mööda kõndida, küllap igaüks on mänginud. Igas mängus tuleb ette piir, kust algab võimatuse maa. Uksi on palju. Võrreldes Borgese labürintidega ei olegi see kohutav.

Dostojevskist on järele jäänud märkmed surnud majast, kust ta lõpukski välja ei saa.

Francesca Woodman istub nagu Rapuntsel oma tornis ja harjab oma pikki juukseid. Vahel võib märgata praokil akent. Õue pole tal õieti asja, ning lõpuks selgub, et oleme kõik see aeg viibinud külaskäigul tõesti kokkusattumuslikus kujuteldavas reaalsuses: kellegi sada aastat tagasi elanud isiku aritmeetika-, geomeetria-, mehaanika ning luulevihikus, mida Francesca üksinda kakskümmend seitse aastat tagasi läbi rännanud ja üsna juhuslikult meile üksiku foto- või videojutustusena maha jätnud.

Erinevalt näitusesaalis avanevast kaunist vaatest oli Francesca Woodman osa oma fotosid neisse leidvihikuisse kleepinud, vihikulehekiri paspartuuna ümber ja läbi kumamas – seega vihikuid, mis näitusel CD-ROMina, tasub kindlasti sirvida.

Francesca Woodmani elulugu on lihtne siduda legendiga ülitundlikust, koguni hulluks minevast kunstnikust, kes väga vara oma otsa leiab – loomingus kompab ta olemise ja olematuse piire ammugi, silmnähtavalt: pöörase, peaaegu järjekindlalt (figuuri) ümbernurgalise asetumisega kompositsioonid ajavad kahtlustama, et kas pole see ime, et neid noori, plikaohtu naisi pildil näha õnnestub, sest paistavad nad kaadritest vargsi minema ja siis sinna tagasi hiilivat niisamuti nagu rahutud sugulased päevapiltidel Harry Potteri võlumaailmas…

Arvatavasti esineb inglisarnaseid isikuid, kellel ei ole kohustust väga kaua aega siin maamuna peal veeta. Sellel üürikesel ajal jätaksid nad siia maha oma jälje, millest ülejäänud saaksid midagi aru ükskord natukene aega hiljem.

Võib ju olla, et tema oli üks nendesarnastest, sest tüdrukud piltidel paistavad juba ammugi elavat oma elu.

Margot Kask

Ilmunud Fotoajakirjas Cheese 7/2004, lk. 60-63