Autoportreed ja võimalikud tagamaad
Näitus "After Image" Meilahti kunstimuuseumis, Helsingis

Neli eksponeeritavat naiskunstnikku - Simryn Gill, Ana Mendieta, Cindy Sherman, Francesca Woodman on kõik rohkemal või vähemal määral pildistanud iseennast. Autoportree ja selle kõikvõimalikud tagamaad on võlunud Londoni galeristi Glenn Scott Wrighti erinevast ajast ja kohast pärit kunstnikke kõrvutama. Autopotree kui näo- või kehapildi kõrval leiame ka täiesti kehavabu seeriaid, mis mingil mõttelisel moel puudutavad naiselikku lähedast keskkonda füüsilises maailmas.

Näopildi puhul üldse, kuid eriti, kui tegemist on noore inimese autoportreega, kohtume tavaliselt hulga psühholoogiliste mõistatustega: kõigepealt enese nähtamatuseprobleemiga (kui ma olen vaataja, silm kaamera sees, siis kuidas ma kohtun näost-näkku iseendaga?).

Cindy Sherman i tähtsa ja tuntu kõrval hakkab kõnesoleva näituse kontekstis huvitavalt kõlama üks väike koolipõlve etüüd (Nimeta 1976/2000).

Näituse tervikuga seob (teda) seekord pealtnäha juhuslik idee keha ja ruumi suhetest: ruum on täiesti kujuteldav, peale keha ja tooli me ei näe midagi, kuid miskisugune kogus näitlejameisterlikkust ja ajastuhõngulist tüpaaži sobitab selle töö siia pretensioonikate õhulosside hulka.