Reisikirjad pildistatud maastikest:
Väikeste majade Haapsalu

Evad Okase Muuseum ja Haapsalu Linnavalitsus korraldasid sel kevadel fotokonkusi “Väikeste majade Haapsalu”. Konkursi eesmärk oli jäädvustada Haapsalu linna sellisena nagu ta hetkel on - teha vahekokkuvõte linnakeskkonnas toimunud muutustest ning “leida üles viimaste aastate jooksul sahtlitesse kogunenud fotod linna argipäevast ja pidupäevast, linna tänavatest, hoonetest ja nende detailidest, inimestest linnakeskkonnas – Haapsalu linnamiljööst”.
Võistlusele esitatud fotodest korraldatati Haapsalu linna 725. aastapäevale pühendatud näitus Evald Okase Muuseumis.
Näitus paistis esmapilgul kirju. Enamik pildiseeriatest peegeldasid linnaruumi peaaegu lühinägelikult fragmentaarselt, silmates pigemini värvilaike ja faktuure kui semiootilist keskkonda. Tüüpiliselt tõlgendati mõistet “fotoseeria” kui samateemaliste piltide loetelu, harvem kujunes fotodest ühte teemadekimpu käsitlev keerulisem infokogum, mis liiguks teemasse ka süvitsi - piltjutustusena.

Haapsalu linnal on eriline kohatunne või paigavaim
Selle kohalolek võimendus näituse vaataja ees paljude võõraste silmade märgatud reisimuljete koondumises.
Konkursi pealkiri “Väikeste majade Haapsalu” suunas tähelepanu (võimalik, et varsti sellisel kujul hääbuvale) väikemajade linna kultuurile. Vanainimesed, kes nüüdseks juba sama haprad kui nende puumajad, lahkuvad ning asemele tekib teistsuguse infoväljaga mateeria. Kindel see, et lapsepõlvemälestused - nagu muldkattega umbtänavad, poriloigu ja pesunööriga hoovid, luugiga kaevud, pesuköögid, puuriidad, puuvillased pitskardinad, väikesed õhutusaknad ja piltidega köögilauavakstu - vahetatakse välja.
Reaalsuses on vanade esemete ja nende moodustatud miljöö infovälja kergem lugeda kui pildi pealt. Siiski ei lähe võibolla päriselt meelest ära eilse ja tänase aja tunne – konkursil kiidetud tööd annetatakse Haapsalu Linnaarhiivi.