LUMMUS
Sisenedes Simryn Gilli näituseruumi, satume keset lummust: ümberringi nihelevad elavad põõsad, mis pealiskaudselt sarnanevad igasugu inimlikustatud puuhaldjate kujutistega.
Indiaani initsiatsioonirituaalide taustal tekib küsimus, kas tal õnnestus veeta ühe taimena sama koha peal umbes kaks-kolm kuud – või kui palju läheb aega, et sisse elada? Eks neis piltides ole kihistusi inimese ja taime kõneluste teemal veel mitut sorti.

Ruumi ja keha tunnetuse poolest hakkab see töö just sellel näitusel kõlama: kui mitmekesine on inimese uudishimu!

KODUIGATSUS
Simryn Gill viib meid külla 283 elutuppa Malaisias.
Toad on väga erinevad. Mõned rikkamad, mõned vaesemad… kodused asjad ja pildid räägivad igaüks midagi tubade elanikest.

Mitte üheski toas ei ole näha inimesi.

Natalja, (kes hiljuti mingil põhjusel 3 aastat Malaisias elanud) nuhutab minu kõrval ninaga ja räägib midagi lõhnadest ja häältest, mida need fotod temani kannavad. Tahab kangesti kõrvaltubadesse põigata ja otsib pilguga rikkamatest kodudest teenijaid. Satub hoogu ja seletab mulle ära, millised toad peaksid milliseid elanikke sisaldama: roosade ja türkiissiniste sitskardinatega toad kuuluvat india päritolu perekondadele ja tühjemad, ilma vohavate kaunistusteta avarad ruumid jaapanlastele.

Muude imeilusate seinakaunistuste hulgas võib märgata ka Mona Lisat.

Kusagil, ma ei tea, missuguses elutoas just, tiksub kell. Tik-tak, tik-tak...