TUBA NAGU SÜLI
Francesca Woodmani piltides leiame end mingisugusest salapärasest ruumist, maalilise väljanägemisega ununenud tühjuses.

See on isiklik, päris oma, salajane ruum, kus luuletajad unistamas käivad … ning mõnikord nähtavasti kohtavad seal kedagi. Üks väike tüdruk jutustab, et muinasjuturaamatusse neeldununa võib lugeja avastada end viibivat tubades, millest igaühes leiab parasjagu aset üks muinasjutt. Mõnes toas võib tunduda, justnagu viibiksid õues. Iga muinasjutu jaoks on eraldi tuba. Kõige keskel on on üks suur tuba, kuhu viivad uksed kõikidest tubadest ja seal võivad kohtuda kõik tegelased eri muinasjuttudest.

Tavaliselt hoitakse niisugune intiimne kogemus endale. Juhtus aga nii, et FW pildid jäid alles ning nüüd ta näitab meile seda tuba, viib meid kättpidi kohale, me kohtame seal tüdrukut, (kelle nimi võib olla Momo) ja (üht) kilpkonna, kes kunagi juhtis ühe tüdruku Ajamehe juurde, et päästa üks maailm, mis tol hetkel oli see ainuke ja sellepärast tähtis… Igatahes paistab seesama kilpkonn meie jaoks pildi peal, PILDI RUUMIS alles, näitamas jällegi teed.
Jumal teab, kui kaua ta seal on oodanud.