Tavaliselt käsitlematuna kommenteerimata jäetav Ana Mendieta väga võimas seeria “Silueta” räägib (natuke suurema ringiga) samast: inimlikkusest, maailmast meie ümber, meie suhetest sellega, soost… kõige eelneva müütilisest algupärast.

Ta lähtub üle maailma erinevates paikades, aga ka tema algupärasel kodumaal Kesk-Ameerikas levinud inimeseloomise müüdist, mis jutustab, kuidas emane olend Maa olevat sünnitanud inimesed. Kuna teda ennast mõneaastasena vanemate juurest Kuubalt heategeva kristliku missiooni käigus Ameerika Ühendriikidesse toodi, kuid poliitiliste olude muutudes kõigi tol ajal ümberasustatud laste vanemad endiselt Kuubale jäid, tunneb ta igavesti puudust kodutundest. Indiaanlaste hulgas levinud ravimisviis inimesi suurte vapustuste puhul peaaegu üleni maa sisse matta (nagu ka mõnesuguste pühendunute, s.h. budistlike munkade eraldumisperioodidel koopas elamise kommegi) kannab endas teadmist maa jõust.

Seletamatut segu eelnimetatust kasutab Ana Mendieta lähtena ja varieerib siis edasi: vormib liivast, mullast jm-st taas ja taas põhiliselt mapinnale rituaalseid relieefe, seda maaema avaust, kust inimesed välja tulid. Osa siluette on seest õõnsad, meenutades varsti pigem suurt üska kui tervet inimest (naist), kes selle seest kunagi välja tuli ja kunagi sinna jälle sisse tagasi läheb. Inimese soolisusega paistab siin olevat järjekordselt niisugune lugu, et olgugi inimeste erinevus nii väikene, kujutab naine ikkagi niisuguses situatsioonis naist kui mingit alget iseendast. Mees projitseerib meest.

Mõned siluetid on seest täis, nende puhul võib inimese ja maise looduse, inimese ja universumi samastumise idee kõrval aimata seoseid katoliikliku pühakutekultusega. (Mõnes Gabriel Garcia Marqeze novellis leidub sarnaseid maa alla peitumisi, elusalt maa allapugemisi, kui aeg otsas tuntakse olevat…) Kesk- ja Lõuna-Ameerika kultuur on veel müüti täis. Kindlasti on tegevus nende teoste puhul kunstnikule endale olulisem kui dokumentatsioon.