NEED, KES SÕIDAVAD TRAMMIS
Seeria koosneb väikestest mustvalgetest piltidest, millelt ükshaaval vaatavad vastu mitmed (praeguseks meile juba tuntud Cindy-Shermani-näolised) väga erinevad isikud, keda ühendab see, et nad kõik sõidavad trammis.

Cindy Sherman on ühes intervjuus kommenteerinud, et tavatses kolledžis käimise ajal veeta tunde oma väljanägemise (tundmatuseni) muutmiseks, kuna ei tahtnud olla iga päev üks ja seesama isik… (Ehkki, suur osa selle koolipõlvetöö veetlusest … võib olla tingitud kunstniku huvi hilisemast süvenemisest.)

Järgmisena seisab mingit pidi teel ilus olemise paratamatus…

Kohustusliku ilu tabu avamisel võib kergesti põrkuda vastassuunda ja sattuda äärmisele koledusele – seda võib muuhulgas märgata Cindy Shermani väga kuulsatel 1980-90ndate nimetutel autoportreedel, millest mõni on Helsingi näitusel ka praegu näha. (1990-2000ndate Cindy Shermani õudseid, aga võimsaid müütilise, seksuaalselt väga polaarse, ropu, iginaiseliku arhetüübiga mängivaid autoportreid seekord ei näidata.) Üks võimalus vana ja koledat tõlgendada on kogemusepõhiselt: kõik jäljed, kriimud, armid ja kortsud on tekkinud kogetud aja jooksul. Vanad nõiad muinasjuttudes, need, kes valdavad teadmisi, on ju samuti koledad ja kortsus...

Ana Mendieta esitleb ennast räpase ja koledana, punnis ja paistes. Proovib oma piire: kustmaalt olen ikka veel mina ise? Kus on minu keha piir?

Väga huvitav on habeme ja vuntside ümberistutamise projekt. Protsess oma täpsuses on palju mõjuvam kui ilukaanonitele kõigiti vastav portree. Samas, me ei tohi unustada, et sel ajal naised alles hakkasid pikkade pükstega käima!