Mingi seletamatu osa vana Haapsalu püsivast kohatundest põimib oma töödesse Liivia Leškin (III koht). Tema tähelepanekutes hõõgub ebatavaline (ajas süvenev) poeesia (kuidas päike on veennud sammalt kasvama raua peale) ja ehkki ta esitab oma mälestuskilde veidi ujedalt, jättes jutustavama osa pigemini enese teada, tahaksin uskuda, et kusagil viidatud suunas pesitseb vana Hapsal’i kirjusuleline kohavaim. (Surnuaia kohalolek on pigemini poeetiline, kujuteldav ning juhib mõtteid kujutamise võimalikule tabule.) Sakraalne, mingis mõttes tabu ala tähtsustub ühepidisele kommunikatiivsusele vihjavates vaikivates detailides nagu ununenud kirjakast või roostes tabalukk.
Sama poeetiliselt tähelepanelik paistab Alexandre Rebours (Prantsusmaa), kes vaatleb varje, mida inimesed, justnagu jälgi oma tegevusest, neid ümbritsevasse ruumi heidavad. Linn elab meist kauem! …

Katrin Rihm (II koht) on leidnud täiesti uue, isegi ootamatu vaatenurga Haapsalule. Tema minimalistliku kompositsiooniga arhitektuursetes maastikes avaldub väga puhas, otsekui sakraliseeritud ruum.
Fragment laulukaarest kiirgab kõikide esinemiste eelset vaikust, raskest puust uks keset lund ja valgust avaneb võibolla muinasjutulisse ei-tea-kuhu.