Romer Laidsaare “Seeria 3” (III koht) on kultuurilõhedega tegelevate fotograafide töödest silmatorkavalt kontsentreerituima pildikeelega. Selles töös on kõige teravmeelsemalt tabatud Haapsalu visuaalses linnaruumis peituv kahepalgelisus, sotsiaalne duaalsus. Romer Laidsaar tegeleb majadevaheliste suhetega, nagu oleksid nad isiksused. Omadused nagu “suurem”, “tähtsam” või “ilusam” saavad tänu vaatepunkti suhtelisusele kahtluse alla seatud ja pea peale pööratud - romantiline veesüliti haljasalal paneelmaja ees võib samahästi olla ka fotograafi taskus kaasa võetud väike kuju!

Tähelepanelik koguja Karli Luik (“Maatriks”, III koht) pildistab natukene naljakaid, kunagi tulevikus kultuuriväärtuslikult võibolla olulisi faktuure - nendest tükikestest võiks hiljem igaüks kujutluses kokku panna oma pitslinna. Remontivajavate hoonete seintel esinevad mõnikord seletamatult absurdsed pinnad: poolenisti laudvoodriga kaetud, plekiga paigatud palksein, (kõik kihid nähtaval otsekui võtaks palavuse käes riidest lahti), või Haapsalu kõige ilusam verandaaken, mõni tühi ruut tuule jaoks suviselt klaasitu. Kusagilt kostab kärbse varahommikust suminat.
Tahaks loota, et autor jätkab fragmentide kogumist, enne kui need majad tolmuks pudenevad.
Sama autori seeria “Lilleke rohus” uurib Haapsalu mõningaid ebatüüpilisi, väga isikupäraseid tagahoove, kus tõrvapapiga kaetud seinad meenutavad pigemini lasteonne kui kodusid. Karli Luik ei avalikusta, kes seal tegutseb.
Meenub Ole Lund Kirkegaardi Väikese Virgiliuse maja.