Sügis
Tuli vihma, selget külma vihma rasketest pilvedest. Olin vihma all, keset metsa, lagendikul, koltuv rohi põlvini. Muudkui sadas, vahetpidamata, sadas suve minema. Maa jõi, tursus mu jalge all, hakkas seente järgi lõhnama. Puud jõid suure januga, väsisid, lehed langesid jõuetult alla, kukkusid mu jalgadele, seentele, kadusid rohtu. Tulid tuuled üksteise järel läbi alasti metsa, jõid ahnete sõõmudega ja läksid edasi, üksteise järel, üksteise kõrval, üksteisest mööda, kõik vihmast paisunud, rasked. Tuli päike, jõi, naeris nukralt, läbi kollase vee, läks, unustas tagasi tulemata. Ma olin ikka vihma all, nägu pilvede poole, juuksed maa poole rippu. Mu silmad olid nüüd puhtad, hallid, jahedad. Aga ma ise olin endine. Kõik vihm sadas minust mööda, jooksis mööda mu nägu, rinda, niudeid allapoole, voolas rohtu, imbus mulda. Minus endas oli ikka veel suvi, oli südames, veres, kiududes, veel kusagil. Ma ootasin, tüdinesin ootamast, suve kuumad välgud ei jahtunud minus. Kui kaua tuleb mul oodata?
Kaua, kuni valgus minus tardub. Iga verelible minus saab ükskord liivateraks, mida sügise väsinud, ruttav vihm peseb, peseb. Tuleb oodata ennast mullaks.

Jüri Tuulik. Sügis. Raamatust Linnusita, 2003.