Kevad
Tuli päike ja sulatas lume mu laugudelt. Siis kuulsin ma laidudelt luikede hääli, nende hääled olid külmad, sulamata, nad hüüdsid ja otsisid, nende jahedad hääled tõid mu südamesse viimsed jäälilled. Mu silmad sulasid siniseks ning silmadest üle - nagu üle mere - lendasid luiged minema, otsima, kuhu päike viis lume.
Mul polnud tiibu, jäin üksinda, olin rahutu. Hääled, mida kuulsin, olid nüüd ärganud, kiirustasid, hingeldasid. Läksin metsa, nägin kuuske, küsisin, mis on lahti.
"Ära mine enam kuhugi. Ära otsi enam midagi," ütles kuusk. "Suru end vastu mulda, kasvata juuri, kasva lilleks või rohuks või puuks." Liibusin vastu mulda, jäin ootama. Päike soojendas mu varbad juurteks. Mu juustesse lendas ööbik, ta mõtles, et mu juuksed on pehme põõsas, ta laulis seal ehast koiduni, laulis mu südame pungadeks.
Nõnda kasvasin ma puuks.
Siis lendasid mu latva kaks hilinenud varest, tegid kiiruga pesa, kasvatasid kiiruga poegi. Ühel päeval olid linnud kõik suured. Nad ütlesid mulle: "Sooh, me oskame lennata. Kevad on läbi. Sa võid nüüd minna ja teha, mida soovid."
Nad lendasid ära. Ma jäin puuks. Ma ei saanud kuhugi minna, sest mul olid juured. Mis on ja olnud, ei saa olematuks teha.

Jüri Tuulik. Kevad. Raamatust Linnusita, 2003.