Talv
Tulid külmad tuuled, puhusid kaua, puhusid ära valguse. Läks päikegi, ta kardab külma ja pimedat.
Hakkas sadama lund. Sadas kaua, helves helbe kõrvale, helves helbe peale. Sadas näole, silmadesse, mattis üleni, ma väsisin hingamast, muutusin ükskõikseks, jahedaks, külmaks. Siis nägin unenägu, külma, kalki.
Nägin, et olin lumine lagendik, suur, ääretu, üleni valge. Ma ei näinud midagi peale lume, peale madalate igavate hangede. Polnud ühtki puud läbi lume oma raagus oksi tuules külmetamas. Polnud ühtki murdunud ohakavart lumele ogalist varju heitmas. Polnud ühtki loomajälge lund elustamas, sest ükski kadakas ei andnud siin alasti lagendikul tuulevarju. Ma nägin, et leevike lendas minust üle nii kiiresti, et lumel ei peegeldunud ta tuhkpunane rind. Ma hakkasin lõdisema, kui kuulsin, et isegi öökulli võigast huiget ei neelanud lumi, see lendas minust üle nagu vinge kuri tuuleiil.
Olete tundnud sellist lumetühjust? Oh ei, ei! Te ei tea, kui raske on olla öökull ja hirmutada inimesi.

Jüri Tuulik. Talv. Raamatust Linnusita, 2003