Abruka puudest sündisid äramineja melanhoolsed pildid mahajääjatest

Fotograaf Margot Kask avas reedel Linnagaleriis näituse, mille võib ilmselt mingis osas kirjutada kirjanik Jüri Tuuliku arvele.

Näitusel “Põlisasukad” ja raamatul “Linnusita” on selge arhailine ja looduspoeetiline ühisosa, mille keskel on põlispuu kujund. Hiigelvõra ja teadmata juurtega gigant, mis esineb näituse saatetekstis Tuuliku tekstide minategelasena, on Kase fotodel saanud reaalseks portreeks. Loomulikult kesk Abruka metsi, kus siis veel.

Ei saa öelda, et Tuulik ja Kask oleksid rõõmsad loojad, pigem ikka nostalgilised introverdid, kes kannavad seljas kõiki mineviku vihmu ja iile. Oli kunagi jutt, et kaks venda kirjutasid Abruka eesti kirjanduse kaardile, nüüd seilab see saar ka kujutavasse kunsti. Sest kui kunstnik on mõelnud end puuks, siis muutuvad ka kõik ilmastikunähtused kultuuri metafoorideks.

Margot Kase fotodel puudub narratiiv, ehkki äratuntavat realismi on kallatud neisse kapaga. Okstesse takerdunud ehakuma, hämarus tüsedate tüvede vahel, vihmajoad, sammaldunud koor pahkadel ja ligunenud muld.