Tuulik ja Kask panevad samadest klotsidest kokku melanhoolse sügismeeleolu, mis on kokku võetud ühte lausesse: “Tuleb oodata ennast mullaks.” Kase fotopoeesia astub siiski aastaaegade vaheldumise rütmist välja ja koondab muldvanad puud grupiportreeks, milles äramineku hõng on igaviku jaoks tallele pandud.

Kuidas ta seda teeb? Mingi valemiga ajab Kask kujutise üksiti kontrastseks ja tumedalt kiirgavaks. Mingit erilist jahedat intensiivsust voogab neist loodusfotodest ning see kordubki pildist pilti. Piltidelt vaatab vastu looduse vettinud üksindus, eksistentsiaalselt ükskõikne mööduja kannatuste suhtes. Nii Tuuliku tekstides kui Kase fotodel poseerib loodus nagu tüüne pilguga pokkerimängija, trumpäss varrukas. Temal on igavese taastulemise rütm käpas ning kirjanikud ja kunstnikud võivad selle ülevuse lummuses vaid ahhetada, enne kui kaotavad järgmise tihi.

Johannes Saar