Meie kultuuris hoitakse inimese ja puu suhet pigem salajasena, sellest ei räägita.
Mind huvitab, kuivõrd inimene üldse puu juttu kuuleb, sellest aru saab.
Puude ja taimede elusolemisest ja teadvusest räägitakse peamiselt lastele muinasjuttudes. Maailmatelje müüti jätkab (hiljem kangelaslooks väändunud) Inglise muinasjutt "Jack ja oavars". H. Ch. Anderseni vana tamm "Vana tamme viimasest unenäost" ulatub vaimselt maa seest taevasse. Anderseni muinaslugudes on puudel, nagu inimestelgi, omad mõtted ja hing. Vendade Grimmide ning Charles Perrault' lugudes esineb mets tabuna, sinna pole mingil juhul soovitav minna. Metsad on ohtlikud. Seal elavad inimsööjad hiiglased ja kurjad hundid. Teisest küljest, seal on ka varjul salajased teadmised, mida valdavad meiega võrreldes hoopis iselaadsed teistsugused - Baba-Jagaa, metshaldjad ja päkapikud.
Metsaelanikke, kes nad ka ei oleks, ei tohi segada. Seetõttu, kui oli siiski hädasti tarvis metsast läbi minna, ei soovitatud mingil juhul rajalt kõrvale astuda.
Ohu lumm on kohal ka Tolkieni kõigis põlistes metsades, kuid loo arenedes leidub iga paiga eemaletõukavusele selgitus, seeläbi saab ohtlik tuttavamaks ja erinevuste mõistmise abil eelarvamused kaovad.
Kui metsas peituvat ohtu kehastavad tavaliselt mingid tundmatud teised, on puu siiski pigemini inimese sõber - näiteks vendade Grimmide lugudes metsa eksinud lapsed ööbivad puuõõnes.

Kogu fotograafiline materjal on pildistatud Abruka saarel, kust leidsin inimesest üsna puutumata isepäise metsa.
Tekst, mis näituseruumis põhilisena kõlab, on Jüri Tuuliku Aastaringi tsükli kevad, sügis ja talv. Jüri Tuuliku loomingut on paljus mõjutanud tema isiklikud seosed Abruka saarega. Tema Aastaringi mõtiskluses esinev (inimese?) puuks kasvamise kujund - juurte ajamine, ajaringi ühildumine, suuremast osa saamine, lahustumine - andis mulle pärast Abruka metsaga kohtumist väga isikliku kogemuse ning elustas vana kujutelma Rohelisest Mehest, kes esineb mõningates tuntud Euroopa muinaslugudes (jätkates nii, ununenud moel, paganlikku maailmamõistmist) ning skulptuuridena paljude Euroopa keskaegsete kirikute interjöörides (kus ta kujuneb algsest hiiepuu, maailmapuu tähistajast ristimisvaagna läheduses, saab aegamisi tõrjutud pealtvaatajaks, vanaks haiglaseks meheks ning lõpuks pealuuks, ussitanud surmaks, kõduks ja kaoks).

...