SKANNERID

SKANNERID...
[ joint effort of Goodwin and Äripäev ]

Allpool leiab mõnest minu varasemast artiklist kindlasti seisukoha, et hea skanner on suur trummelskanner mis annab välja CMYK-i ehk neljavärvitrüki jaoks lahutatud pilti. Tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on olukord kõvasti muutunud, nii et isegi mina julgen tasaskannerile mõelda - ja see on igati hea põhjus siinkohal veidi tehnoloogiasse süveneda ja üht-teist praavitada. Edasilugemist on veel üsna vähe, loodetavasti õnnestub seda juurde tekitada.

TASA- JA TRUMMELSKANNER

… ehk CCD (charge-coupled device) ja fotokordisti (photomultiplier tube) on kaks pildilugemistehnoloogiat, mida siiani on kombeks olnud pruukida. Tegelikult on veel kolmaski, CIS (contact image sensor), mida kasutatakse hetkel põhiliselt mustvalgetes miniskannerites mida näiteks klaviatuuri sisse ehitatakse, ning CIS'ist on tulemas ka värviversioon - aga igal juhul saab tegemist olema madalama kvaliteediga skanneritega.

CCD on mikroskeem, kus hulk valgustundlikke elemente on kõrvuti pandud - muideks sama kasutatakse ka videokaamerates, ainult et seal on see maatriks mitte riba. CCD iga element on aga siiski vaid heleduse- ja mitte värvitundlik, nii et skanneris tuleb kas panna kokku kolm riba ja igaühele oma filter - punane, roheline, sinine - anda (kõige levinum lahendus täna), vahetada sama riba ees kiiresti filtreid (AGFA high-end skanner SelectScan) või siis leppida pildist kolm korda üle sõitmise ja iga kord filtri vahetamisega (oli kunagi peamine lahendus, seoses CCD odavnemisega ei kasuta seda vist enam keegi). Tavalisel 600 DPI (dots-per-inch, punkti tolli kohta) A4-skanneril on CCD umbes 4800 kõrvutise elemendiga (ja selliseid ribasid on kolm), ehk 600 x 8 (A4 laius on umbes 8 tolli). Sellise lugemispeaga siis sõidetakse skaneerimise käigus üle lehekülje, lugedes pilti soovitud skaneerimisresolutsioonile vastava tihedusega sisse rida-haaval.

Tasaskannerid kipuvad olema kohati resolutsiooniga nagu näiteks 300 / 600 DPI, ehk ühes suunas 300 ja teises 600, mis tähendab et CCD-element annab 300 DPI, aga tehes pea liikumisel tihedamalt mõõtmisi saadakse teises suunas parem tulemus. Minu praktika kipub aga näitama, et kahe kõrvutise CCD-elemendi nägemisulatus niigi veidi kattub, nii et nendega tihedamalt pildistamine ei anna suurt efekti. Odavate tasaskannerite hädaks on ka see, et liikumissuunas resolutsiooni muutmine on pead liigutava mootori juhtimisega lihtne saavutada, siis lugemispea jääb ikka samaks, n-elemendiliseks ja ainus võimalus teist resolutsiooni kui maksimaalne saada on osade elementide tulemused lihtsalt kõrvale jätta. Kallistel prepress-kasutuseks mõeldud skanneritel (Linotype-Hell'i Topaz näiteks) on zoom-optika, mis alati õige pildi CCD peale projitseerib.

Fotokordisti ja trummelskanneri puhul on elu muidugi palju lihtsam, sest meil on ainult üks lugemiselement. Trummelskanneri puhul kinnitatakse skaneeritav nimelt pleksiklaasist trumlile, mis pannakse teataval määral treipinki meenutavas skanneris pöörlema, ning lugemispea optika sõidab sobiliku kiirusega trumli kohal. Siin saab lihtsalt muuta resolutsiooni mõlemas suunas, juhtides trumli pöörlemis- ja pea liikumiskiirust. Ka on trummelskanneri lugemispead tänu heale optikale reeglina võimalik teravustada väiksemaks, kui punkti suurus käsiloleva skaneerimise puhul olema peaks, näiteks 1/600 tolli 600 DPI skaneeringu puhul. Tulemuseks muidugi väga terav pilt.

Üldiselt hakkab aga CCD-tehnoloogia trummelskanneritele järele jõudma. Kui elementide hulk CCD-lugemispeal läheb suuremaks, muutub väiksemaks ka ühe elemendi nägemisraadius - mis mind eriti rahuldab.

RGB, CMYK ja LAB

Kui veel mõni aasta tagasi kippus trükiettevalmistuseks vajaliku värvilahutuse saamiseks olema vaja kallist trummelskannerit, sest lihtsalt nende tootjad olid ainukesed kellel olid olemas vajalikud algoritmid, siis tänaseks hakkab see know-how ka personaalarvutitesse jõudma. Loomulikult on edasi läinud ka arvutid ise, mis annab piisavalt rehkendusvõimsust selleks, et õigete värvilahutusparameetrite leidmiseks poleks enam vaja inimese intuitsiooni, vaid selle kõik saab lihtsalt välja rehkendada. Ja kui saab välja rehkendada, siis miks ei võiks see toimuda hoopis printeris?

Sinna poole asi tasapisi liigubki. Skanner loeb RGB-d, telekas näitab RGB-d, www kasutab RGB-d, trükime me aga mitte punase, rohelise ja sinise vaid tsüaani, magenta ja kollasega (must muidugi kah). Järelikult on tänastest rakendustest vaid ühe jaoks vaja CMYK-värve, mujal saaks ilma hakkama. Lisaks on aga veel näiteks sellised võimalused pilte hankida nagu PhotoCD, kus kasutatakse hoopis kolmandat värvisüsteemi, mis sarnaneb kangesti rahvusvahelise värvistandardi ehk CIE Lab'iga.

Üldiselt tundubki, et Lab saab ühel päeval arvutisiseseks värvistandardiks, aga sinna läheb veel õige mitu aastat, sest täna võiks rääkida siiski esimestest toodetest, mis sellist lähenemist lubavad.

Minevikuheietused...

... mis saab ajaloolise tõe huvides siin ära toodud, aga tegelikult on kohati veidi vastuolus minu tänaste arvamistega.

Skannerid: [ ÄP 10.07.1996 ] [ ÄP 31.01.1996 ] [ ÄP 25.10.1995 ]
[ ÄP 12.07.1995 ] [ ÄP 01.02.1995 ]

Edasilugemist

Sullivan's Online Scanning Resources on see koht, kuhu kõik harilikult viitavad, kui jutuks on skannimine.
Start With a Scan on jupike Peach Press'i sellenimelisest raamatust. Ma ei saa öelda, et ma nendega igati nõustuksin, aga kuniks ma pole ise paremat pildikorrektsiooni-selgitust kirjeldanud, lugege seda.
Charles Poynton’i FAQ about Colourspace and Gamma — sest skannimine on ju seotud nimelt värviga.
Üsna suur osa lauaskanneri-tööst kipub olema trükitud piltide skannimine, ja sellisel puhul kipub tekkima nähtus nimega moiré. Guy's Digital Imaging Tips võiks sellega võitlemise puhuks abiks olla, aga seal on ka muid kasulikke soovitusi.

Tahaks lisada?

Aga palun! Mina olen Peeter Marvet ehk pets@goodwin.ee, ja igasugune abi on igati ja alati teretulnud.