Killud toovad õnne, purunenud peegel aga seitse aastat õnnetut armastust.

Rahvatraditsioonis märgitakse klaasi purustamisega lõplikku otsust - olgu äri- või abielulepinguid; piiri, millest üle astudes puudub tagasitee. Keskaegsed sõdalased virutasid peekri nurka toosti kinnituseks; juudi laulatusel purustab peigmees klaasi kanna all (viide defloratsioonile?); pudeliga ristitakse laevu. Sümboolika aluseks on teadmine, et kildudest ei saa enam tervet klaasi; klaas illustreerib protsesside pöördumatust, lõppu ja kaduvikku. Destruktiivne potentsiaal, õnnetuse võimalus, peitub ka terves klaasis. Pikem kontakt selle materjaliga arendab inimeses ettevaatust ning paratamatusega leppimist: alati võib juhtuda, et...

Ehk on iga purunemata klaas veel lõpetamata teos?

>>>