5.2. MEESTE SISEVAATLUSED

Paigutasin selles peatükis katseliselt eraldi nais- ja meesautorid, uurimaks, kas kehatemaatika käsitlemises (klaasikunsti piires) ilmneb ka soolisi erinevusi. Tundub, et ei; võimalik, et naised avastasid klaasi intiimse aspekti varem, kuid näib, et samad õrnuse, hirmu, erootika ja vägivalla üldinimlikud teemad on iseloomulikud ka meesautorite teostele.
Michael Aschenbrenner'i kunst räägib autori läbielamistest Vietnami sõjas; ta eksoneerib erivärvilisi lahases konte, mille materjaliks on klaas - hapruse võrdkuju. Tegemist pole lihtlabaselt sõjavastase agitprop-kunstiga; parandatud jäsemed on kui talismanid, parandamise aktist saab shamanistlik rituaal.<98>

Jörg F. Zimmerman'i mitmekihilised puhutud klaasobjektid meenutavad lahtilõigatud laipu - koljusid, ribisid ja muud. Isegi vastikust tundes ei saa jätta imetlemata nende tehnilist meisterlikkust; need objektid näivad pigem looduslikul teel kasvanuna kui inimkäte tööna. <79>

Maalikunstnik ja skulptor Christopher Wilmarth'i (1943-1987) tööde olulisim element on valgus:
"Seostan oma elu tähtsaid momente valgusega; minu skulptuurid püüavad taasesitada neid kogemusi valguseks ja varjuks tihendatuna; materiaalse luuletuse kujul."
Ent neis üksteisest väljakasvavais klaasvormides ei puudu ka kehalisus. Wilmarth vältis oma klaasskulptuurides säravat-läikivat lõpptulemust, püüdes pigem esile tuua klaasi vorminud hingeõhku - õõnsad vormid meenutavad põisi või kopse. <53>

Piergiorgio Tempesti (kellest juba kitshiteema juures juttu oli) enamjaolt nimeta tööd on suunatud alateadvusele: midagi otse ütlemata täidab ta õõnsaid klaasvorme kivide ja kunstlikult valmistatud objektidega; vaataja enda fantaasia on see, mis näeb abstraktseis kollaazhides orgaanilisi vorme, luid, nahka...
Tempesti arvates tuleb kunstile kasuks, kui see - oma väärtusi juhusliku pilgu eest varjates - sunnib vaatajat end põhjalikumalt uurima. Ta toob näiteks Francis Baconi, kes on katnud oma maale ähmase klaastahvliga. <58>

Walter Zimmerman seostab tehnikat kehalise patoloogiaga; "Safety Yellow" (1996) koosneb väljaveninud klaasmullidest, kummivoolikuist ja muust anorgaanilisest tränist, näides mingi koletu masin-elukana või polüüpide kuhilana. Valitsev meeleolu on ängistav-haiglane, kunstiajaloost kõrvutaksin Zimmermani Dali ja teiste sürrealistidega, eriti tuttavlikult meenub Magritte' i "Celebesi elevant". <79>

Philippe Avila installatsioon "Haavatav" (1999) koosneb suurtest "klaaspisaraist" mis omakorda sisaldavad ehtsaid pisaraid, kogutud sõpradelt ja tuttavatelt. "Väike valu on see, mis paneb inimese õppima ja aitab tal kasvada," selgitab autor oma mõtet.

>>>