3.5. SAJANDILÕPU LABORATOORSED ALLEGOORIAD

20. sajandi viimase kümnendi klaasi kasutavas kunstis (termin "klaasikunst" tundub siinkohal juba kaheldav - juhul, kui pruugitakse leitud klaasi) esineb sageli rohkem või vähem jutustavaid viiteid teaduse ajaloole: tihti kohtab optilist ja laboriatribuutikat kombinatsioonis looduslike objektide või materjalidega. Klaasist vidinad funktsioneerivad ühtaegu nii esteetilise imetlusobjekti kui tähenduse kandjana; klaasi dialoogis leitud esemetega aimub vastandus: "konkreetsete" objektidega kontrasteerub klaas kui abstraktne, immateriaalne substants - klaas, ise "mitteobjekt" suhestub objektiga nagu raam pildiga, niisiis omaks klaas justkui võimet muuta suvalist objekti kunstiks. Klaas on nägemise metafoor: loodust nähakse läbi suurendus- või katseklaasi kaitsva seina, jäädvustatakse steriilse preparaadi kujul, justkui elutu, justkui ohutuna.

Eve Andrèe Laramèe assamblaazhides ja installatsioonides valitseb 19. sajandi wunderkammeri miljöö - kollektsioon loodusest ja kultuurist nopitud ilmaimesid, mida võib jälgida turvaliselt vaatlejapositsioonilt. Ent kui inimene seejuures näeb end kõrvalt kui vaatlejat, on tulemuseks kõhedustunne: kas maailmapilt, mida terve ajastu vältel meie ajudesse on valatud, ka tegelikkusega mingit seost omab? Laramèe kunst nimelt sellesse väravasse mängibki kahtlus on tema teoste peamiseks võtmesõnaks - ainus kindel fakt näib olevat see, et kõik liigub ja muutub.
Töö "Hägused lah(end)used" ("Cloudy Solutions", 1993) on keemiainstrumentide kaadervärk, mis seedib ära omaenese kavandi: saanud kätte oma loomise asitõendi, neelab masinavärk nii oma päritolu hüpoteetilised kui reaalsed allikad. Laborimaastik - "faktide kultiveerimise taimelava" - muutub poeetiliseks kujundiks kadunud ajast, mil teadus omas tõe monopoli. P. Phillipsi kommentaar: "Laramèe teeb irooniast aine füüsikalise omaduse." <76>
"Tolmurull kui universumi mudel" ("Dustball as a Model of theUniverse", 1992) kujutab isiklikku, privaatset universumit: klaaskupli alla asetatud tolmurull on kogutud autori elamisest, kuid selle struktuur (nagu ka klaasi struktuur) kehastab kosmilist kaost. "Higisool" ("Salt of Sweat", 1992) viskab nalja "tõsise" töömahuka klaasikunsti üle: klaasipuhujate higi on sadestunud soola kujul eksponeeritud klaastaldrikul.

Sarnast pseudoteaduslikku absurdi viljeleb Jill Reynolds; iga teosega (enamasti kujutab see endast kogumit klaasimulle) kaasneb tal verbaalne sisuseletus:
"Protoplasmiline alfabeet: laboratoorne rekonstruktsioon alfabeedi geneetilisest algmaterjalist (foiniikia-aramea vormide 16 esivanemat); hoida suletud nõus, muidu võib muteerida olemasolevaid tähestikke ning rikkuda sõnaraamatute puhtust."
"Vestlus: fossiilseis hingetõmmetes säilinud ürgsõnad lekkimas genoomi"
"Polüübid: keele kui hingeõhu vohandi bioloogiline mudel." <78>

Clemens Weiss'i uurimisobjektiks on ta isikliku teadvuse sisu. Dokumenteerides oma loomingulist tegevust, kleebib ta klaasi vahele kihiti maale, joonistusi, kritseldusi - otsekui "loovuse asitõendeid". "Ma ei taha mängida ilusate efektidega," ütleb ta; "katan ääred liimiga, et sära kaoks." Klaasi alla konserveeritud vaimutegevuse viljad seavad autori omaenese loomingu suhtes võõrandatud vaatleja positsioonile; õhku jääb küsimärk - ons see kunst, mis ma teen? <49> >>>