2.3. ANTIDISAIN JA CAMP

Paralleelselt "De Stijlist" ja "Bauhausist" pärineva klassikalise "hea maitsega" toimib 20.saj disainis teine, mõnuprintsiibist lähtuv suund - luksuslikum, kirevam, mängulisem, jutustavam, mainstreami suhtes kohati põrandaaluse staatuses.

Alates 60ndatest levivad popi- ja kitshimaigulised produktid, nii käsitsi kui masinal valmistatud Hinnalisus pole iseenesest määrav: siia kuulub nii äärmiselt eksklusiivseid esemeid kui laiatarbetoodangut. Nimetatud suunda esindab teadlikult või ebateadlikult suurem jagu Eestis 1970-80ndail "tarbekunsti" mõiste alla liigitatavast loomingust. Jutumärgid tarbekunsti ümber viitavad faktile, et paljud neist esemetest pole kas üldse kuidagi tarbitavad või on rõhutatult antifunktsionaalsed, s.t. tarvitamine on ebamugav ja keerukas. Mõiste enda eksisteerimise eeltingimus on masinliku masstootmise olemasolu; tema olemise alus on vastandumine. Tarbekunsti lätted - Arts&Crafts Movement, juugend ja Art Deco püüdsid masstootmisele vastandudes väärtustada unikaalset käsitööd. 20 saj. lõpupoole kipub tarbekunst vastanduma disaini funktsionaalsusele ja heale maitsele üleüldse; tekib mõiste "antidisain" ehk "uus disain"

1978-80 tegutseb Milanos "Studio Alchymia" (alates 1981 Memphise nime all) mille ühe juhtfiguuri Ettore Sottsassi (s.1917) sõnul on funktsionalism vaid sõnakõlks:
"Kui püüda eseme funktsiooni defineerida, siis libiseb see peost, sest funktsioon on elu ise; mitte kriipsuke rohkem või vähem, vaid objekti ja elu suhte lõplik võimalus."

"Kõik, mis on kultuuris kodustatud, kaotab aja jooksul maitse - see on nagu sööksid pappi. Sinna peale tuleb sinepit panna...ja parem, kui sa üldse pappi ei sööks." <26>
Uus Disain eitab mineviku stiilide kopeerimist, seeasemel ammutades ainet kaasaja linnamiljööst; selle arsenali kuuluvad kriiskavad värvikombinatsioonid, ootamatud materjalid, veidrad värdvormid ja -mustrid; klaasis mõjub see kõik eriti röögatult.