Mõtsaveljed, vabadus, vangitorn ja tunnetatud paratamatus
10.08.2004 00:01
Andres Keil

Olavi Ruitlase näitemäng, uus eesti algupärand, on kirjutatud reaalsest loost tõukununa. Metsavenna Talu veski mängupaigana ka geograafiliselt enam-vähem autentne – sääl Läti piiri ääres aastatel 1945–50 Volli tegutses. Ja kõva mees oli. Pooleteist aastaga kolme naisega abielus. Tittesid tegi vist veel rohkematele taha.

«Ma lihtsäle elä umma ellu hindä jaos – täpsäle nii, kuis ma taha ja mõista... Ma ei lähäq siist kohegiq! Ei suq, ei hindä Peräst! Ei tibladõ peräst! Ei kellegi peräst!»
Olavi Ruitlane , «Volli»

Külas auväärne miis.

Uhke, heroiline ja paheline. Ummamuudu segu Huudi Robinist ja Žuani Donnist. Gorjatšii estonski paren, nagu lätlane ütleb.

Aga lugu pole teps mitte õilmitsev kelmiromaan. Ruitlase tekst räägib nahaalustest asjadest. Ja teeb seda äraütlevas käändes. See tähendab, et esitamata küsimust, miks, esitab ta selle küsimuse. Et pakkumata lahendust, pakub ta lahenduse – lahendust ei ole. On olud, on ajad, on lihtsalt nii, nagu on.

See näitemäng ei dramatiseeri toonast metsaelu. Ei näita seda ei mustades, ei valgetes toonides, isegi hallides mitte – pakub kiretu ajastupildi, ühe loo, millele liha, kire ja suhte pealekasvatamine jääb juba lavastaja ülesandeks.

Metsavenna talu

Ootushorisondina kujutlesin ma lavastust punkriluukide vahel vabas õhus liikuvana. Augustis august auku, (suve)keskkonnateatrina. Lõkkevorstide ja friikartulite särisevas hämus, plastikust õlletopside kaasaelamisel.

Antud oludes, kus harrastusnäitlejal on eriti lihtne sääsepinina ja pääsukeselennu taha ära kaduda.

Õnneks ei midagi sellist. See veski, mille katusealuses tükki mängiti, on ilmselgesti üks Lõuna-Eesti huvitavamaid teatriruume.

Suur maakivist ehitis, avar, aga kontsentreeritud. Paik, kus lavastaja valguse, heli ja muude «sekundaarsete» vahenditega harrastusnäitlejale appi saab tulla.

Ning Tarmo Tagamets oma debüütlavastuses kasutas esteetikat, mis filmikeelele lähemal kui n-ö tavateatrile. Eelkõige just piltide liikuvust vaadates. Ruitlane nimetab oma tükki isegi fragmentaarseks näidendiks. Kõrvaletõstelistest tükkidest kokku pandud looks. Nii nagu filmis, muutuvad tegevuskohad ka laval. Ilma et selleks mingeid papjeemašeest eksterjöörseid pseudovahendeid oleks kasutatud.

Lavastaja teab, et teatris ei pea näitama tuba, metsateed või punkrit. Piisab, kui publikule öelda, kus tegevus toimub. Publik usub, kujutleb selle, mis silma eest puudu.

Ausalt üteldes ei tahaks ma siin «Volli» lugu ümber jutustama hakata. Eriti ajal, mil suured narratiivid näivad justnagu kadunud olevat. Ja sellele vaatamata, et tükk räägib ajast, kui narratiivid vast eelmise sajandi võimsaimad olid.

Lugu kui lugu

Või siis vähemalt unustused või valud. Valge Laeva utoopilisus oli ju sisuliselt kõigile selge, just sellepärast ta tulekut nii kramplikult loodeti. Valu oli pidev, inimesed elasid vaimlise valu jões, mis iga natukese aja tagant käänaku tegi, kuhu iga natukese aja tagant uus valujõgi suubus.

Ning sellest lähtepunktist tõukununa vormub Tarmo Tagametsa debüütlavastuse suurim voorus. Ärgu keegi solvugu, aga tõsi on, et harrastusnäitleja ja profi vahel on vahe.

Nimelt – harrastaja väljendab enne, kui ta aru saab, mida väljendada, kutseline näitleja reeglina saab enne aru, milles asi, ja siis väljendab.

Ning põhiline häda, millega harrastustrupid maadlevad, on totaalne psühholoogilise reaalsuse, väljenduslikkuse taotlus. Ning ninali nad ongi.

Tagamets, seevastu, ei anna näitlejaile üle jõu käivaid ülesandeid. Ei sunni neid Hinge rebestama. Ja väljub sealtkaudu võitjana.

Kõik inimesed, kes laval, on hillitsetud ja sordiini all. On olevate inimeste eneste kõrvalpilgud. Kergelt tundetu maiguga. Käituvad ja olelevad nagu masinad, millele käitumis- ja reaktsioonijoonised eelnevalt sisse on programmeeritud.

Nii, tegelikult, ju ongi. Elu on neilt nurgad maha hõõrunud. Jäänud on idee, mille nimel elada, idee, mille värskus on kadunud, harjunud kooseksistents ideega. Ja loomusund ellu jääda.

Kummalisel viisil tunduvad nad puhtamad kui mina või sina...

Vabadus on tunnetatud paratamatus. Nagu ka vangikong. 2 in 1.