Metsavend Volli elu – kodulugu revolvrilaskudega

Rait Avestik, kriitik

Olavi Ruitlase metsavennadraama “Volli” on võru keele ja ajaloo jäädvustus.

Samuti on Võru Teatriateljee tuntud järjepideva kohaliku keele rakendamise poolest oma teatritöödes. Nii võru keele kui metsavendadega on seotud Metsavenna talu, kus näidendi “Volli” ja Teatriateljee kohtumisel on sündinud üsna aja- ja kohatruu spektaakel.

Tõestisündinud lool põhinev Ruitlase näidend ei ole pelgalt kuiv dokument, vaid remargi- ning lauluderohke ilukirjanduslik tekst. Tegemist on romantilis-naiivse looga metsavennast-naistemehest Vollist, kes ajab omi asju kolhoosnike, NKVD-laste, teiste metsavendade ja naistega. Ja ega neil metsavendadel igavalt ja pikalt elada lastud.

Tarmo Tagamets rõhub oma debüütlavastusega eelkõige loo atmosfäärile, mis on tänu heale mängukohale päris õnnestunud. Üldine hämarolek, üksikud valgusvihud, sagedased revolvrilasud ning muud taolised audiovisuaalsed elemendid rõhutavad veelgi loo tõsidust. Samas toovad kohustuslikke lembe- ja huumoristseene Volli (Agu Trolla) kohtumised nägusa õpetajapreili Elliga (Helen Solovjev) ning hirmust püksilaskva kolhoosiesimehega (Meinhard Uiga).

Metsa tunne

Lavastaja on öelnud, et selle loo puhul on huvitanud teda kõige enam see, mida tema eakaaslased (30-sed ja alla selle) teavad metsavendlusest ja kuidas nad tajuvad tollast aega. Mu meelest ei peaks lavastaja selle üle üldse muret tundma, kui palju on “Volli” ajalootunni eest. Pigem peaks rõhuma keskkonnateatri põhimõtetele – kuidas sulatada näitlejad ja ruum nii üheks, et publik unustaks, et tegu on teatriga. Selle poole on püüeldud ja tehtud edusammegi.

Lavastaja ei ole püsinud hammastega tekstist kinni ja on püüdnud hoida visuaalset poolt mitmekesisena. Veel rohkem julgust teatrikatsetustes oleks sellegipoolest ainult kasuks tulnud. Et kohati olid näitlejad veidi kohmetud ja lavastus mõnevõrra veniv, pole hullu, sest vast peabki just sellises kohas, sellist tükki, selliste näitlejate ja selles keeles mängima, et tekiks mingi arhailine metsa ja venna tunne.