Enno maailmapilt on näidendi järgi süntees nõiaks peetud vanaema loodususust ja kaarnakivi-juttudest, lapsepõlvesõber Jankeli messianismist ja ema tõsimeelsest kristlusest, segatuna ja kinnitatuna ülikoolipõlvest elu lõpuni uuritud filosoofilise ja esoteerilise kirjandusega. Vanaema, ema ja Jankel on müütilised kujud, kes Ennot ta sümboolsel teel saadavad, õpetades, lohutades ja manitsedes. Saadavad ka Maeterlinck, Bô Yin Râ, Meyrink ja Enno enda „hallid vihikud”, mis kaaskondsetes pahatihti vaid õlakehitusi esile kutsuvad. Ka perekond ei halasta. Ema pragab naise pärast ja ennustab põrgusseminekut, abikaasa lihtsalt ei mõista. Kõivule omane misogüünia on jälle platsis, stiilis „vanad mehed elavad noorte naisterahvaste peal oma angste välja” (Mart Juure nägemus „Somnambuulist”).

Tuttav arvas pärast esietendust, et nähtu oli enam Enno kui Kõiv. Näpuga järge ajades võib vist tõesti suurema osa tükist Enno loomingu, mälestuste ja tema kohta teiste poolt kirjapandu hulka arvata (piisab näiteks tutvumisest Elin Toona raamatuga „Rõõm teeb taeva taga tuld” — see on soovitus). Loeb siiski, kuidas need katked kokku on pandud, mida rõhutatud, mis välja jäetud. Kusagil intervjuus on Kõiv öelnud, et ta kaldub hommikupooliti enam ratsionalismi, õhtuti aga müstitsismi. Selle järgi otsustades on Kõiv õhtune kirjanik ja Ennogagi on kontakt leitud just õhtul. Kui aga „Ennolas” Kõivu osa tähele ei pandud, siis on see samasugune kogemata-kiitus kui autorilaulu rahvaluuleks pidamine.
Sama lugu on Anne Maasiku esitatatud „Rändaja õhtulauluga”. Laul on (vähemalt mingile põlvkonnale) lisatähendusi omandanud, osalt tänu „Nipernaadi”-filmile, ja loo kasutamine keset tükki võib mõjuda võõrastavalt (samas võib see olla just vastutulek publiku ootustele, näiteks üks teine tuttav oleks tahtnud kuulda veel teise Enno antoloogia-teksti esitust). Ise oleksin piirdunudki etendust saatnud lõunaeesti koraalidega — muide, nii rahvaehtsat esitust Triskele või Vara plaatidelt ei leia, seal peavad kõik viisi.

Mina tundsin enda Kõivu ära küll. Enno on näiteks kõrvutatav oma tee otsija, rahutu Ferdiga („Põud ja vihm...”), emas on tuttavaid jooni Ellist („Omavahelisi jutuajamisi...”), ka Jankeli või literaatide sugu tolategijaid on Kõivul alati. Ega nad siin nii väga ainult tola teegi, aga mulle meeldib ära tunda Kõivu koomikuannet, mida pahatihti kõneväärseks ei peeta. Mees ise ei pühitse küll kellegi ega millegi puhul, peab siis teda pühaks pidama. Kõiv laseb muidugi kõnelda kõigil pooltel — seda paatost „Ennolas” ei ole, et näiteks ema vagakristlus on ainult paha. Ema on ikkagi ema. Ja eks see kõigi osapoolte kõnelemine kisubki juba iseenesest teatriks kätte.

Kõivu puhul on kirjutatud lavastatavuse keerukusest. No ja eks järgige remarki Ümberringi mesilased valgetel ristikheinaõitel. Aga õiges lavastajas peaks selline asi ainult hasarti tekitama. „Ennola” algvarianti „Las olla pääle” lugenuna tean öelda, et lavastaja on siin-seal siiski katkendeid vahele jätnud ja osast „keerukatest kohtadest” mööda hiilinud, aga julgen väita, et lavastusele see kahju ei tee. Laval siiski on omad seadused. Ja on loodusseadused — tükk ei ole liiga pikaks venitatud. Vabalt oleks võinud veel tutvustamata jätta hukkalännü joodigust vele Pauli, kelle kohalolek (minus miskipärast) põhjendamatuid ootusi tekitas.

Kavalehel on kirjas, et osa otsekõnet on tõlgitud lõunaeesti keelde. Antud tegelaskonna puhul siis ilmselt Lõuna-Tartumaal Rõngu kihelkonnas kõlanusse. Etendusel kõlas siiski võru keel, mis, peale selle et on näitlejate emakeel, tekitab publikus, kes ka ilmselt suuremalt jaolt võrumaine, osadustunde Enno (päris)koduga. Muide, hiljem samal õhtul näidati „OPis” „Ennolast” ainult võrukeelseid lõike. Ju nad seal teles teavad, mis hea on.

„OPiga” seoses meenub veel üks huvitav seik. Seal näidati näidendikatkeid n-ö eestpoolt. Esietendusel istusin lava küljel. Ja mulle tundus teles nähtu küll kuidagi liiga tavaline. Ei usu hästi, et ainult telepilt tüki lamedamaks teeb. Lahtise (kolmest küljest avatud) lavaga bläkkboks eeldab, et mängitakse „igasse suunda”. Mulle igatahes meeldis, et minust siiski natuke „mööda” mängiti. Võib-olla teater ja eriti kino mulle sellepärast suurt ei istugi, et seal nad tulevad ja räägivad oma tõdesid sulle otse silma sisse. Jätan igatahes meelde, aga kontrollin.
Vist ei ole enam mõtet rääkida sellest, kuidas Võru Teatriateljee taoline harrastustrupp ei jää milleski kutselistele teatritele alla. Neil niigi raske praegu.

See-eest on üsna kõhe rääkida tükist, kus literaadid-kriitikud on ainsad, keda üdini halvas valguses näidatakse. Näidendi lõpuosas olid nad võrdsustatud koguni kaarnatega, kes sureva luuletaja kohale kogunenud. Fakt Enno biograafias räägib aga enda eest: kümme aastat avaldamispausi esikkogude kriitika järel. Irooniline on, et Enno arvustajad olid mõned aastad varem temaga samal pool rindejoont — neidki süüdistati hägususes ja „tokerluses”. Näidendi algusse kerge anakronismina sisse kirjutatud Visnapuu-luuletus on (tänu kohe järgnevale Tiibuse Mari paroodiale) siiski õigustatud kui manifestide ja suure pateetikaga kirjandusse tulemise näide, vastandina Enno-sugustele omaette nokitsejatele. Kes ei looda pärga ega lille ehteks, kes unistaja nagu muinasjutt. Kõivu/Võru Teatriateljee nägemust Ennost esindab parimini siiski luuletus, kust autor tükile pealkirjagi laenanud.

Enno viimsed surmaeelsed sõnad tüki lõpus on aga: See kõik oli teistmoodi.

Ilmunud 15. novembril Võrumaa Teatajas