Gerda Kordemets: Sellele ähmastumisele aitab minu meelest kaasa ka repertuaariteatritegijate kohatine loidus: oma tugevuses ollakse kindel ja rahulik, samas antakse justkui väga odavalt käest kõik otsinguline ja eksperimenteeriv. Turumajandus on selle haiguse nimi – institutsionaalses teatris ei minda eriti riski peale välja, ei tehta lavastusi vähestele valitutele. Möödunud suhteliselt hall teatrihooaeg näitab seda üsna selgelt. Erandiks ehk Linnateatri julgustükk tulla lavale “Mandragoraga”, Doris Kareva luulega. Aga muidu – rohkem või vähem eeldatakse ikka, et lavastus ennast vähemasti tasa teenib.

S. K.: Täna tahaks juttu teha ühest erilisemast eesti amatöörtrupist Võru Teatriateljee. Ennekõike olgu viidatud, et tegu on sisuliselt kakskeelse trupiga (eesti ja võru keel, enamasti ühes lavastuses kasutusel samaaegselt), mis annab iseenesest VT lavastustele mingi omaette laengu, loob seose teatud suurema tervikuga ehk omaette “pealisülesande”. Samas ei tahaks seda aspekti ka üle rõhutada, kviteerida VT tegevust pelgalt osana võru keele “integratsiooniprojektist”.

G. K.: Samas ei saa VT õnnestumiste juures võru keele kui emakeele osa alahinnata. Küllap on nii, et tõelise vahendituseni on võimalik jõuda siiski ainult omas emakeeles. Aga just lihtne ja aus mäng, imetlusväärne lavaline siirus on selle trupi trump.

S. K.: Tehes kolleegidega juttu VT viimasest lavastusest, Madis Kõivu poolt VT trupile kirjutatud “Ennolast”, avastasime varsti, et tõmbame harrastajate puhul paralleele Priit Pedajase Kõivu-lavastustega, sisuliselt seega 1990ndate eesti tippteatriga (tippnäitlejate mängituna). Pedajase Kõivu-kaanonit on siiski hea võrdluseks kasutada. Kui neist on mälus aisting kui millestki voolujoonelisest ja õhulisest, siis võrukate nägemus mõjub kui ühtlaselt kumisev tremolo, aegamisi laiali laotuv isikulugu.

G. K.: Seosed Pedajase ja Taago Tubina tõlgenduse vahel pole sugugi otsitud. Teada on, millist suurt tööd teeb Pedajas Kõivu kahtlemata põnevate tekstide kallal. Kuid selleks, et Kõiv laval elama hakkaks, tuleb ikkagi ära käia pikk tee rohkete kärpimiste ja isegi teksti teatavatesse dramaturgiareeglitesse surumisega. “Ennola” puhul on lavastaja mõningast Kõivu tekstist eemaldumist koguni rõhutanud, originaali pealkiri on ju hoopis “Las olla pääle”.

S. K.: Muidugi pole Kõivu näitemäng Ernst Ennost mingi kultuurilooline nn. tähtpäevanäidend, ehkki tekst teeb luuletaja eluringile “kohustusliku” tiiru peale: rõõmutu koolinõuniku amet, jumalakartlik ema, elukartlik abikaasa, manatargast vanaema, panteismi ja teosoofiasse põikavad eneseotsingud. Ja muidugi see luuletaja luule, loomisvõime, mis seekord pole mitte õnnestav and, vaid raske paine, et mitte öelda – ränk haigus. Mida lähemale jõuab Enno elulõpul oma isiklikule minale, seda kaugemale on määratud ta liikuma oma kodakondsetest, maisest reaalsusest. Nii nagu muutub puhtamaks-selgemaks lavastajajoonis, kulgeb ka Enno luuletajatee, liikumine uute loobumiste, enesepiirangute, tarbetu enesestheitmiste jadas.

G. K.: Siiski on Enno isikusaatus selles loos (õnneks) üsna looritatult antud. Pole võimatu, et inimene, kes poeedi elukäiku ei tunne, suudab “Ennolast” haarata hoopis hõrgumat ja avaramat Kõivu. Sest eks aja Kõiv selleski loos ikka sedasama tagasitulemise-lugu, mis on teda erutanud ennemaltki. Meie lapsepõlv ei lase meid lahti ja Enno naasev lapsepõlv teeb vanale mehele nii tõve kui ka leppimise oma keskpärase-saatusega hoopis lihtsaks. Huvitav ja eriti hinnatav on just “Ennola” lavastuse võime tõusta kõrgemale igasugusest isikuloost, seda tegevusjoonises ometi minetamata.

S. K.: Samas vihjab juba “Ennola” nimetuski, et tegevuskohaks on metafüüsiliste mõõtmetega tingruum: siinsed asukad võivad olla korraga Ennot ümbritsenud reaalsed isikud, aga samavõrd ka viimaste jäljendid Enno teadvuses ja/või loomingus. Lavastuse suurimaks plussiks tulekski ehk pidada seda, et kuidagi väga loomulikult, peaaegu “ihuligidaselt” aistitavalt on lavale jõudnud Kõivu teksti alati ülitugev nägemuslikkus. Ka kuu aega hiljem mäletad täpselt, kuidas kapi otsast alla hüpati, kuidas keerles paberist nukk grammofoniplaadil.

G. K.: Pole “Las olla pääle” teksti lugenud, seetõttu mõtlen: kas see nägemuslikkus on Kõivul enesel olemas või on tal võime teatud tekstidega teatud lavastajates seda esile kutsuda? “Ennola” puhul püüdsin jätta ühe meeleosa kujundilummusest vabaks. Sest olen näinud ka varem mõnda Taago Tubina lavastust ja needki on olnud intensiivse lavastajamõttega ning jõuliste kujunditega lavalood. (Erandiks ehk Ugalas lavastatud Andrus Kiviräha “Helesinine vagun”, mis eeldaski teistsugust lähenemist.) Kahtlemata on “Ennola” harrastusteatri kohta väga hästi vormistatud – nii kontseptuaalselt kui ka visuaalselt. Mis mind seekord aga rohkem huvitas, on see töö, mis proovisaalides tehtud – et selle juures pole paista vähimatki kompromissi. Just diletantism on see, mida mitteproffide puhul enim peljatakse ja mida on raske peita.
Muidugi, juba Ateljeeteatri nimi annab küllalt selge viite selle trupi töömeetoditele ja tegelikule eesmärgile. Lisaks tõsisele õppele ja tööle, mille siht on hoopis kaugemal ühest lavastuslikust vormistusest, torkas silma ka Taago Tubina pedagoogi-, psühholoogi- ja lavastajaosavus näitlejate valikul või õigemini rollide jaotamisel. Tuleb inimestele anda jõukohased ülesanded ja nad saavutavad edu. Seda lihtsat tõde korrutab iga juhtimisõpik, aga harrastusteatris komistatakse sageli just siin.
Võru Ateljeeteater mõjub ühtlase ansamblina, mida ta tegelikult kahtlemata ei ole või olla ei saa, kuna inimeste taust, oskused, anne ja küllap ka pühendumuse aste on erinevad. “Ennola” loob tõsiseltvõetava tervikansambli, kus sellele vaatamata ei puudu omad väljapaistvad rollilahendused. Kindlasti on üheks selliseks Enno kuju (Tarmo Tagamets), aga ka näiteks pime vanaema Meinhard Uiga kehastuses. Samas jäävad aga huvitavalt meelde ka hoopis kõrvalisemad tegelased, kes ongi rohkem sümbolid kui inimesed.

Valle-Sten Maiste: Olulisim selle lavastuse puhul oli see, et vaatajale ei pakutud järjekordset ühemõõtmelist pilti mingist romantilisest märatsevast geeniusest. Vähegi korraliku romantismipisikuga protagonisti väljajoonistamiseks võinuks ju võtta ?nitti kogu sellest krohvist, millega paar sajandit klopsiti kokku müüti uusaegsest irratsionaalsest heerosest, kunstigeeniusest. Kardetavasti hulk näitekirjanikke Kõivu asemel seda teed ka läinuks. Aga Kõivu Enno on justkui teadlikult natuke äbarik. Ei ole Kõivu Ennost korralikku romantikut, kaugeltki mitte dändit ja modernisti, vaid maavillane halenaljakas (kuid see-eest ehk aus) käkk nendest kõigist.
“Ennola” ei ole küll mingi laiahaardeline dekonstruktsioon ajastule, kus “kunstiline hullus” kui maailma päästmise ja maailmaga autentses vahekorras olemise viis mõõdutundetult ülistatud ja üles tõstetud oli. Kuid Kõivu Enno ei tao ka bravuurikalt vastu maailmavalu täis imetud rinda. Lava-Enno suhu ja estidesse ilmuvad kohati nagu kogemata romantismihullusest kainenenud metatasandi pilguga nähtud noodid, mis justkui vabandavad, et näete, narr lugu küll nende minu arusaamiste ja eluga, aga sündisin juba ruumis ja ajal, kus teistsugused (arusaamised ja elu) ei olnud ühe haritud edasipüüdliku vaimu jaoks mõeldavad. See aga ongi ju Kõivule omaseim vaateviis, mis traagiliselt, kuid samas ka karikeerivalt on ära tundmas paratamatusi ruumis, keeles ja ajas. Kuid mitte olemuslikke, inimesele võõrandamatult omaseid ja igavesi, vaid siiski teatavaid “kontekstilisi” paratamatusi. Just viimane moment annab Kõivu äratundmistele vabastava mõõtme.
Küll ei sega ülalviidatu lavastust nautimast neil, kes tõepoolest ihkavad tundlikku ja sisseelamisega tehtud/vaadatavat romantilise geeniuse lugu. See uusaegse kunstniku naeruväärne kirg, nostalgia, mida suutis rahuldada vaid igavene (permanentne) puuduolu – olgu absoluudi, armastuse, kodumaa, jumala, ideaali jmt. puuduolu, on ülalviidatud kahepalgelisusele vaatamata suure empaatiavõimega lavale toodud. “Geeniuse põrkumised” maise elu ja armastusega on südamest kaasaelamist võimaldavalt vaataja ees. Kuid kusagil romantilise hulluse ajastu ortodokssete suhete vahel susiseb ehtkõivulik õhk, mis annab lavastusele oluliselt laiema mõõtme, kui need modernismivaevast sündinud, kõrvalpilguta siirast kodu- ja kauguseigatsusest haaratud lavastused, mida meil jätkuvalt ohtrasti teha armastatakse.
Lavastaja Taago Tubin on selle kõik lavale seadnud erakordselt tundlikult. Jääb mulje, nagu oleks pisimgi detail joonistatud välja suurima armastuse ja hoolega. Siiski on tegemist mõnes mõttes minimalistliku, etüüdiliku lavatööga, mille kõrval Pedajase Kõivud on nii sisuliselt kui kujundlikult kandvuselt mastaapsematena mällu jäänud. Kuid Tubina lavastus ehiks minu arvates küll mis tahes eesti teatri kunstilist palet.
Ja veel üks oluline asi. Kõivu lavastamise juures on justkui lubatavaks saanud hämarus ja hägusus. See käivat lausa asja juurde, et mitte ainult üks või teine detail ja kujund, vaid ka lõik lavastusest lihtsalt ülemaiseks ja seletamatuks jääb. Selline suhtumine ei tohiks olla millegagi põhjendatud. Läbimõelduse ja selguse suhtes andis Tubina lavastus enamikule nähtud Kõivudele silmad ette. Võis olla vaieldavaid lahendusi, kuid hämaraid või lausa tummasid ja pimedaid kaadreid ei näidatud.