Plakatite teemaks on kultuuri liigne tõsimeelsus, sellele vabastava alternatiivi pakkumine ning kunsti ja reklaami visuaalsete keelte võrdlus.
Kultuuri tõsisuse säilimises kaasaja paroodialembeses maailmas on suuresti süüdi rõõmu ja naeru pidev esitamine müügiagendina reklaamistrateegiate teenistuses.
Kuigi kõrgkultuurilise väljendusvõimalusena on rõõm ja naer taunitud, kasutatakse neid ära kõikvõimalikke elukvaliteete reklaamivatel puhkudel. Alates 20 sajandi algusest on inimest ümbritsev keskkond visioonidega nii üleküllastatud, et inimene on omandanud võime pilte silmanurgast nähes neid pealiskaudselt klassifitseerida. Niimoodi lahterdatakse ka naeratust sisaldavad pildid nimetuse alla „reklaam”. Niimoodi peljatakse ka rõõmsat kunsti kui pealiskaudset ja millegi müümise jaoks tehtut. Ka meie lähiminevikus toiminud sotsialismimüüdi propageerimine käis osaliselt läbi vljapõlllul naeratavate naiste ja rõõmsalt BAM'ile sõitvate noorte kujutiste. Analoogne kultuuriline revolutsioon Hiinas aga näeb plakatitel välja tõeline „naerev revolutsioon” - punalippude alla on kogunenud palju laulvaid ja naervaid inimesi, keda rõõm on haaranud lausa massihüpnoosina. See ideoloogiline rõõmukaubandus, mis propageeris fiktiivset ideaalilähedast elukvaliteeti, on naeratuse kui rõõmu väljendaja visuaali paljude vanemate inimeste jaoks umbusaldusväärseks muutnud. Ent nooremad näevad naeratust samal viisil suurkorporatsioonide teenistuses – vast meenuvad kõigile Colgate ja Kodak, Hellogs Cornflakes ja Coca-Cola, kõik need tooted, mille tarbimisega kaasnevat imeline nauding.