Kui vaadata arvutimüüja hinnakirja, siis on see arvatavasti järjestatud protsessoritüüpide järgi. Hea ostja järeldab sellest arvatavasti, et kiirema protsessoriga arvuti tagab talle märksa jõudsama töö. Ja erinevaid arvutimüüjaid võrreldes leiab ta kindlasti, et sama kiire arvuti saab osta üsna erineva hinnaga, mis, tõsi küll, erinevad teineteisest hulga suhteliselt segaselt esitatud pisiasjade poolest.
Juhtumisi on aga nii, et just need pisiasjad arvuti hinna määravadki. Kuna tänase hinnapakkumise teemaks on monitorid, siis tasuks mainida, et mõne siin toodud enam-vähem vastuvõetava kvaliteediga monitori hind on enam-vähem sama, kui veidi aega tagasi mõne firma Pentium-arvuti hind, mis seejuures juba sisaldas monitori hinda! Selgitus on muidugi lihtne - monitoriks võib nimetada igasugust paar tuhat krooni maksvat pildikasti. Korralik monitor on sama diagonaaliga televiisorist õige mitu korda kallim.
Miks see monitor siis nii oluline on, ja miks ei maksa võtta esimest arvutimüüjale pihku juhtuvat? Minu jaoks kõlab vastus nii: arvuti on inimese jaoks. Kui vanasti arvuti tegeles tõsise arvutustööga, siis praegu on ta ennekõike töövahend, nagu näiteks pastakas või kontorilaud. Keegi ei kingi teile miniatuurset pastakat, samuti pole vaja üle kontrollida sisearhitekti, et ta poleks teile postkaardisuurust kirjutuslauda projekteerinud.
Lähenedes pisitasa kõneksolevale monitori-teemale võiks veel mainida, et ekraani suurusest sõltub see, palju sinna informatsiooni mahub. See võib tunduda liiga loomulikuna, samas aga vajab kindlasti lahtiseletamist.
Probleemi pole niikaua, kuni ma hoian ekraanil korraga ühte programmi - näiteks tekstiredaktorit - ja tegelen seal ühe dokumendiga. See, kas need tähed on veidi suuremad või väiksemad, mõjutab põhiliselt kasutaja silmanägemist.
Aga oletame näiteks, et ma kasutan raamatupidamiseks MacHansa't. Erinevalt paljudest puistest menüüdes ringituulamisele orienteeritud raamatupidamisprogrammidest lubab MacHansa mul hoida korraga ekraanil lahti näiteks möödunud kuu käibeid klientide kaupa, paari käsilolevat arvet, arvete nimekirja ja veel palju muud. Seega ei pea ma selleks, et näiteks konkreetsele kliendile pasliku soodustuse protsenti leida, parasjagu kirjutatavat arvet kinni panema ja programmis ringi kolama, vaid võin klõpsata statistika peale, vaadata käivet, siis igaks juhuks otsida arvete nimekirjast eelmise arve ja vaadata, mis toona soodustus oli, ning, oh loomulikult, igaks juhuks piiluda ka võlglaste nimekirja.
Lühidalt, ma teen tööd ja kasutan selleks arvutit täpselt samuti, nagu ma kasutaksin oma töölaual olevaid kaustu ja mappe. Ainult et, töö on jupp maad kiirem, ja mis eriti oluline: väheneb tõenäosus, et ma, laisk nagu ma olen, mõnel kiiremal hetkel peaksin paljuks kontrollida võlglaste nimekirja.
Pisikesel monitoril suurt infohulka lapata on ebamugav, mistõttu kasutaja seda arvatavasti ka ei tee. Suurel monitoril on see hõlbus ja tagab kindlasti tunduvalt jõudsama töö, aga enne seda peab keskmine kasutaja selle selgeks õppima.
Jätame aga keskmise kasutaja oma monitori tulusat rakendamist õppima ja vaatame korraks, mille poolest monitorid erinevad. Üsna lihtne on mõõta pildi tegelikku suurust (17-tollise monitori pildi diagonaal ei ole sugugi 17 tolli), samuti võib silmaga hinnata pildi kvaliteeti - muidugi juhul, kui müüja on raatsinud arvuti piisavalt korraliku arvuti taha ühendada. On aga üks asi, mis võimaluse korral väljendatakse nii, et see ostjas võmalikult palju segadust tekitaks. Nimelt, maksimaalne resolutsioon ja kõrgeim lubatav sagedus. Resolutsioon näitab punktide arvu ekraanil, seega pildi täpsust, sagedus on aga kaadrisagedus - mida kõrgem see on, seda vähem pilt vilgub. Reeglina kipub aga olema nii, et toodud sagedus ei käi sugugi nimetatud resolutisooni kohta ning seda, millisel sagedusel on monitor nõus töötama teile meeldival resolutsioonil, tuleb ikkagi passist välja lugeda.