06.-30.aprill 2005 esitub Eesti Tervishoiu Muuseumi näitusesaalis (Lai 28/30) Infotankistide ja sõprade sci-fi teemaline ühisnäitus "Sündisin katseklaasist".
Avamine 5.aprillil kell 18.00

Biotehnoloogia arengust inspireeritud probleemikäsitlusi näitavad Infotankistid, Puhas Rõõm, Piret Räni, Katrin Tees, Mart Viljus, Reimo Võsa-Tangsoo, Ahto Külvet, Kristina Norman, Kai Herkel, Ave Eiland, Ivika Kivi & Sulo Kallas, Merle Kannus, Erki Kannus ning Susanna Autio.

Meie kõikide reaalsustaju on hullutatud ulmefilmide ja -kirjanduse poolt.
Me kõik kohtame siin-seal uudiseid viimastest teadussaavutustest.
Kuivõrd me suudame eristada teadusuudist kirjandusteosest?
Kuivõrd me teame, mis on juba reaalselt võimalik ja mis on veel ulme?
Mida me loodame reaalsuseks kujutada ning mis meid ulmes reaalsuseks saades hirmutab?
Neile kummituslikele küsimustele proovitakse selle väljapanekuga vastata.

Näitusel “Sündisin katseklaasist” analüüsitakse ulmereaalsuses elavate inimeste identiteediprobleeme ning lisatakse detaile neid ümbritsevast vaimsest ning füüsilisest keskkonnast. Tehislikult toodetud inimestest ning nende ja “päris-inimeste” kokkusaamisel tekkivatest psühholoogilistest, identiteedi- ja konkurentsiprobleemidest räägib Piret Räni fotopannoo “Katseklaasipuberteet”, sama teemat täiendab Puhta Rõõmu video “Ja saagu meid palju”. Kloonide perekonnaalbumit näitab meile Katrin Tees teoses “Kloon 269”.

Ave Eilandi fotoseerias "Eluvesi" vaatab laps mõtlikult klaasanumaid, millest ta nagu just nüüdsama väljus. Ühes nõus on veel meenutus jalast, teisal on veemullide vahel näha kätt. Siira mängulisuse vahelt kumab õõva.

Geenitehnoloogia ajaloo esimesi samme läbi laborihiirte ning DNA-uuringute dokumentatsiooni tutvustab vaatajaile Ahto Külvet fotolavastuses “Hiirtest ja inimestest”. Ajaloolist fantastikat viljeleb ka Kristina Norman videos „Einstein = genius“, milles ajulainete analüüsi abil näidatakse geeniuste erinevust tavalistest inimestest.

Interaktiivse mehhaaanilise objekti “Õpetaja” abil näitab Erki Kannus meile, kuidas teadmiste edastamine tehisintellekti poolt võib inimliku suhte puudumise tõttu siiski vaid lihtsaks ning veidi naeruväärseks mänguks jääda.

Kai Herkel püüab silmakliinikus jäädvustatud fotosarjas “Küborgi memuaarid” vaatajaid hoiatada inimestesse paigutatavate huvitavaid kogemusi tõotavate elektrooniliste seadmete eest. Kunstnik näitab, kuidas talle operatsioonitoas paigutati kiip, mis edaspidi võimaldab tal teiste kiibikandjatega telepaatilisel teel suhelda. Ent pole head ilma halvata. Kõiki kontrollmehhanisme, mida saab kiibitatud kodanikke jälgides rakendada, me siinkohal üles lugema ei hakka; samuti ei ole meil täpsemat informatsiooni telepaatilist suhtlust pakkuva kiibi abil kodanike mõtteisse häkkimise võimalustest.

Mart Viljuse fotomontaažide seeria “Loomade elu” pildikeeles on paralleele "Vahitorni" paradiisipiltidega, kus kõik loomad ja inimesed sõbralikult koos tantsivad-laulavad. Külg-külje kõrvale on asetatud kiskjad ja närilised; see on loogikavastane ja vaataja ei tea enam, kas ta peaks rünnakut kartma pigem jäneselt või hundilt. Samas on see ka kummaline apokalüptiline looduspark, kus inimkäsi on loomad õigetesse asenditesse asetanud, et neid näha just siis, kui tuju tuleb, just nii, nagu talle meeldib.

Installatsioonikunstnik Susanna Autio Soomest on kokku monteerinud koerad ja inimesed, näitamaks liikidevaheliste kombineeringute lumma ja õudust.

Võimalikku tulevikuvisiooni näitavad ka Ivika Kivi ja Sulo Kallas installatsioonis “Loodusharmoonia aseaine”. Selleks asenduslooduseks on päikesepatareide abil vidistavad linnud, mida keskkonnana toetavad Piret Räni ulmelist keskkonda kujutavad fotod seeriast “Maastikud”.

Nanotehnoloogia lõputute võimaluste teemal fantaseerivad Infotankistid messiõhustikulise teosega “Kinnisvaraseemned”. Kas lähitulevikus on meil võimalik osta endale poest väike nanotehnoloogiline robot, mis käivitudes saab ennast ise ehitavaks majaks?

Reimo Võsa-Tangsoo pakub võimalust näha ümbritsevast keskkonnast müravaba pilti – ta on leiutanud prillid, mis suudavad nägemisvälja soovi korral puhastada reklaamplakatitest ning ka muust visuaalsest reostusest.

Näituse ees- ja lõppsõnad aga ütleb Merle Kannus interaktiivse ruumiinstallatsiooniga “Laboratoorium”. Selle teose leiate Tervishoiu Muuseumi esimese korruse tualettruumist – teil ju ometi pole midagi selle vastu, et meile loovutada näidiseid oma DNA-st?

Lähem info:
Piret Räni
58058806