INFOTANKISTID - “Tere tulemast perekonda!”
näitusel
“EKS:NÄIB” Võru Linnagalerii, 12.-29.august
2007
Interaktiivne
mitmemeediateos räägib perekonnast, inimsuhetest, kunstist,
fotograafia ajaloost, peretraditsioonidest ning vaataja kohast kunstisaalis.
Pakume näitusekülastajale kohta Infotankistide perekonnas,
täpsemalt küll perepiltidel. See on interaktiivne mäng
harjumuspäraselt staatilise fotograafia vallas – seintel
ripuvad esmapilgul süütud vanaaegsed pildid, milledesse monteeritakse
näitusekülastaja. Pildile jäädes on ta astunud koos
meiega “peegli taha”, filosoofilis-meditatiivsesse paralleelreaalsusse,
kus teda ootavad edasised mõtisklused reaalsuse, mälu, inimsuhete
ja tegelikkuse teemadel. No ja nalja saab ka! Ikka ju lõbus iseennast
ootamatutest kohtadest leida!
Selles installatsioonis kehtivat aegruumi esitav perekond paistab kramplikult
omadest vanadest traditsioonidest kinni hoidvat, justnagu siiani elektrit
eitavad aamishid — nad kannavad fotograafia algusaegadest pärinevaid
kostüüme, nende maailmapilti pole veel jõudnud 20.
sajandi lõpu ehk 21. sajandi alguse mõnud, seehulgas võimalus
soorolle kahtluse alla seada või isegi nende olemasolust polemiseerida.
Samas saame aru, et see kõik on võlts, see on vaid mäng,
teater. Tõsimeelsed ja -näolised perekonnastseenid esitatakse
süüdimatult partnereid vahetades ning ka kostüümid
pole lähedalt vaadates nii ajastutruud kui esmapilgul paistab.
See pere on näiliselt ühtne. Nad on reeglites kokku leppinud,
aga mitte liiga rangelt, igaühele on jäänud oma isikupära,
omad veidrused. Me ei saa lavastada omi perekondi – meie lapsed
ei pruugi kasvades meie poolt loodud stsenaariumit täita ning meie/nende
elukaaslased omakorda tulevad teiste stsenaariumide mõju alt.
Uued inimesed satuvad meie ellu juhuslikult, lihtsalt astuvad sisse
ja jäävad mõneks ajaks pidama. Niimoodi juhtub ka sellel
näitusel. Vaataja astub sisse ning jääb perepildile pidama…
Samas on perekonna ühtsus midagi, mis tuleb ise teadlikult luua
ning mille püsimise kallal tuleb pidevalt tööd teha.
Pakume publikule hetkelist ühtekuuluvustunnet selle kummalise fiktiivse
perekonnaga, kelle keskele nad on sattunud.
Eesti on lagunenud perede maa (nagu meile näitab statistika). Aga
ka eestlased vajavad kaasinimeste tuge ning peaksid ehk taas leidma
“perekondamise” võtmed — kuidas hoolida, kuidas
end teisele avada, kuidas olemasolevat hoida. Infotankistide esitatud
perekond mängib omade reeglite järgi ühtsustatud perekonda,
mille “dresscode” pärineb ajastust, mil perekonnad
ei lagunenud mitte indiviidide kohanemisvõimetuse ja kompromissituse
vaid epideemiate ning sõdade tõttu.
Interaktiivse installatsiooni kirjeldus:
Ruumi sisenedes jääb vaataja anduri reageerimisvälja.
Talle suunatakse proektorivihk näkku ja lastakse kõlada
segadust ning tähtsustunnet tekitavatel helidel (aplaus). Samal
ajal, kui ta üllatunult seisatab, teeb samuti andurilt signaali
saanud arvutist juhitav fotoaparaat tast pildi.
Esimene pilt, mis pilku püüab on kummaline raamiga peegel,
kust kumab vanaaegne perepilt (vanaegsust rõhutavalt on pilt
suur klaaspositiiv). Mõne aja pärast leiab vaataja seinalt
5 LCD-monitori, millel näeb fotomontaae — lavastatud
ajaloolise õhustikuga perekonnapilte. Piltidel oleks nagu fotoajaloo
algusest pärinevad vanaisade-vanaemade jäädvustused.
Lähemalt kaedes vaataja märkab, et austusväärsesse
peregaleriisse on sattunud perekondade keskele tema ja teisedki näitusekülastajad.
Esimest läbipaistvale peeglile manatud pilti vaadates on ta jäänud
peidetud kaamera salvestusvälja. Kohta, kus vaataja esimest pilti
seirates seisatas, on prozektorivihuga tekitatud õiged valgustingimused
ning foon, mida esmapilgul ei märka ning mis võimaldab seina
taga asuval kompuutril vaataja välja kadreerida.
|