näitusel “EKS:NÄIB” Võru Linnagalerii, 12.-29.august 2007

Interaktiivne mitmemeediateos räägib perekonnast, inimsuhetest, kunstist, fotograafia ajaloost, peretraditsioonidest ning vaataja kohast kunstisaalis.
Pakume näitusekülastajale kohta Infotankistide perekonnas, täpsemalt küll perepiltidel. See on interaktiivne mäng harjumuspäraselt staatilise fotograafia vallas – seintel ripuvad esmapilgul süütud vanaaegsed pildid, milledesse monteeritakse näitusekülastaja. Pildile jäädes on ta astunud koos meiega “peegli taha”, filosoofilis-meditatiivsesse paralleelreaalsusse, kus teda ootavad edasised mõtisklused reaalsuse, mälu, inimsuhete ja tegelikkuse teemadel. No ja nalja saab ka! Ikka ju lõbus iseennast ootamatutest kohtadest leida!
Selles installatsioonis kehtivat aegruumi esitav perekond paistab kramplikult omadest vanadest traditsioonidest kinni hoidvat, justnagu siiani elektrit eitavad aamishid — nad kannavad fotograafia algusaegadest pärinevaid kostüüme, nende maailmapilti pole veel jõudnud 20. sajandi lõpu ehk 21. sajandi alguse mõnud, seehulgas võimalus soorolle kahtluse alla seada või isegi nende olemasolust polemiseerida. Samas saame aru, et see kõik on võlts, see on vaid mäng, teater. Tõsimeelsed ja -näolised perekonnastseenid esitatakse süüdimatult partnereid vahetades ning ka kostüümid pole lähedalt vaadates nii ajastutruud kui esmapilgul paistab. See pere on näiliselt ühtne. Nad on reeglites kokku leppinud, aga mitte liiga rangelt, igaühele on jäänud oma isikupära, omad veidrused. Me ei saa lavastada omi perekondi – meie lapsed ei pruugi kasvades meie poolt loodud stsenaariumit täita ning meie/nende elukaaslased omakorda tulevad teiste stsenaariumide mõju alt. Uued inimesed satuvad meie ellu juhuslikult, lihtsalt astuvad sisse ja jäävad mõneks ajaks pidama. Niimoodi juhtub ka sellel näitusel. Vaataja astub sisse ning jääb perepildile pidama… Samas on perekonna ühtsus midagi, mis tuleb ise teadlikult luua ning mille püsimise kallal tuleb pidevalt tööd teha.
Pakume publikule hetkelist ühtekuuluvustunnet selle kummalise fiktiivse perekonnaga, kelle keskele nad on sattunud.
Eesti on lagunenud perede maa (nagu meile näitab statistika). Aga ka eestlased vajavad kaasinimeste tuge ning peaksid ehk taas leidma “perekondamise” võtmed — kuidas hoolida, kuidas end teisele avada, kuidas olemasolevat hoida. Infotankistide esitatud perekond mängib omade reeglite järgi ühtsustatud perekonda, mille “dresscode” pärineb ajastust, mil perekonnad ei lagunenud mitte indiviidide kohanemisvõimetuse ja kompromissituse vaid epideemiate ning sõdade tõttu.

Interaktiivse installatsiooni kirjeldus:
Ruumi sisenedes jääb vaataja anduri reageerimisvälja. Talle suunatakse prožektorivihk näkku ja lastakse kõlada segadust ning tähtsustunnet tekitavatel helidel (aplaus). Samal ajal, kui ta üllatunult seisatab, teeb samuti andurilt signaali saanud arvutist juhitav fotoaparaat tast pildi.

Esimene pilt, mis pilku püüab on kummaline raamiga peegel, kust kumab vanaaegne perepilt (vanaegsust rõhutavalt on pilt suur klaaspositiiv). Mõne aja pärast leiab vaataja seinalt 5 LCD-monitori, millel näeb fotomontaaže — lavastatud ajaloolise õhustikuga perekonnapilte. Piltidel oleks nagu fotoajaloo algusest pärinevad vanaisade-vanaemade jäädvustused. Lähemalt kaedes vaataja märkab, et austusväärsesse peregaleriisse on sattunud perekondade keskele tema ja teisedki näitusekülastajad. Esimest läbipaistvale peeglile manatud pilti vaadates on ta jäänud peidetud kaamera salvestusvälja. Kohta, kus vaataja esimest pilti seirates seisatas, on prozektorivihuga tekitatud õiged valgustingimused ning foon, mida esmapilgul ei märka ning mis võimaldab seina taga asuval kompuutril vaataja välja kadreerida.