EESTI MEESTE KAITSEALA

Piret Räni

2004

Selle seeria peategelasteks on ugri-machode esindajad.

Tsivilisatsiooni sõlmpunktides, urbaniseerunud keskkonnas, arvamusliidrite hulgas ning võimustruktuurides enam tänapäeval ugri-machosid ei näe. Nad on tõrjutud maakohtadesse, kus nad kanget õllet kurgust alla lastes poodide kõrval olesklevad. Nad ei ole enam moes. Nad sobitusid väga hästi küll sotsialismiaegsesse kultuuriruumi, ent tänases uues Eestis pole neil kohta.

Vähemalt niimoodi meile tundub.

Tegelikkuses on ugri-machod võtnud enestele euroopaliku väliskuju, nad käituvad enamuse aja nagu iga teinegi tsiviliseeritud kaasaja inimene. Me lihtsalt ei näe neid, nende maskeering on täiuslik. Nad räägivad ja käituvad poliitiliselt korrektselt ning talitavad moodsa maailma reeglite kohaselt.

Ent nad on meie seas.

Aeg-ajalt võtavad nad sõna veebiportaalides ning lasevad instinktidel möllata - edastavad vaatajaile ehtsaid ugri-macho seisukohti.
Vahetevahel sõidavad nad kambakesti varjatud paikadesse ning loobuvad mõneks ajaks maskeeringust.

Ugri-machod on nagu Eesti vabamüürlased, nad on "maa sool", just nemad kannavad edasi tegelikku eesti meelt.

Teen ettepaneku luua ugri-machode kaitseala, kus ehedamad nende seast saaksid elada omale meelepärast elu, olla nemad ise ega peaks teesklema tsivilisatsiooni hüvede poolt hellitatud eurooplasi.

Margus Kiis küsib, Piret Räni vastab:

Ma näen sinu enese töödes tuntud võitlevat feministi. Avalik iroonia „tugevama soo“ aadressil fotosarjas „Eesti meeste kaitseala“, kus kari jorsse mõnusasti õlut tarbib ja päikese käes peesitab. Samas on avalik saladus tõesti, et Eestis kipub habemekandjaid väheks jääma. Kuidas siis on, kas Eesti jobu vajab tõesti kaitset?
Kõik inimesed vajavad riiklikku kaitset, mitte ainult jobud, ja seda nimetatakse sotsiaalsüsteemiks. Eesti riigil selles vallas millegagi kelkida pole, eriti Põhjamaadega võrreldes pole meie inimestel millelegi turvatunnet rajada. Ent kapitalismi saabumisel nõukogudeaegsesse kolhoosimajandusse jäid siin paljud maainimesed äkki abitusse seisu – tööd pole, raha pole, sotsiaalabist ei piisa ning milleks sa ikka ümber õpid. Selles mõttes kuluks küll üks reservaat ära – varakapitalistlikul ajal kasutuks muutunud inimesed saaksid kolida ugri-machode kaitsealale, kus nad saaksid elada omale meelepärast elu, olla nemad ise ega peaks teesklema tsivilisatsiooni hüvede poolt hellitatud eurooplasi. Võibolla kunagi, kui eestlased ei taha enam ameeriklased olla, koliksid kõik ülejäänud ka reservaati elama ja siis oleks meil jälle üks Eesti.

Ja teemaga haakuv libauudis sotsiaalökoloogilisest meililistist Heauusilm:

Rahvahääletus otsustas Eesti muutmise rahvuspargiks.

Traditsioonilise eluviisi säilitamist on ammu seotud looduskaitse põhiülesannetega. Traditsiooniliste kultuuride kaitset on eraldi rõhutatud ka Rio de Janeiro konverentsi leppes maailma looduse mitmekesisuse säilitamise kohta. Eestile traditsioonilist looduslähedast talu-eluviisi - nii päriselanike taludes kui vana arhitektuuri hoidvais ja mahepõllundust harrastavais suvekodudes - on ammu nähtud Eesti eriväärtusena Euroopa mastaabis, ning need väärtused on möödapääsmatult vajalikud ka meile endile. Rahvuspargina saab Eestist ala, kus on võimalik kergemini ökoloogilist ja traditsioonilist eluviisi kaitsta ning viia ka Euroopa liberaalse majandusruumi raames sisse rahvuspargi toimimiseks vajalikke protektsionistlikke muudatusi lokaalse majanduse efektiivseks edendamiseks.

Majanduspiirangud fikseerivad üldreeglina meie majanduse ökoloogilisuse ehk tasakaalulisuse ja keskkonnahoidlikkuse. Mitteökoloogiliselt majandatav ala looduskaitsealana oleks ju mõttetu. Seega saavad Eestis olema maa suurust tervikuna arvestades väga suured ökoloogiliselt majandatavad alad. Sellest järelduvalt saab ökoloogiline elamis- ja majandamisviis Eestis möödapääsmatult oluliseks riigi elu ja majanduse osaks. Radikaalsete piirangute alast jääb vähemalt algfaasis välja ainult Tallinn. Siiski seisame me pürgimuse ees elada kogu Eestimaal nii nagu rahvuspargis. Nii, et sellest saaks eeskuju ka elule väljaspool seda.
Kohaliku kultuuri hoidmine on Eesti rahvuspargi põhifunktsioon, mis leidis algse rakenduse juba Setumaa rahvuspargi loomises Värska ja Petseri ümbruses. Enam kui paljudes teistes Eesti osades täiesti puuduvate elementidega taimestik, oli selle rahvuspargi idee seotud Setu keele ja kombestiku, eheda rahvalaulu ning ürgse usundiga, millele praktiliselt enam ei leidunud paralleelnäiteid mujalt Euroopast.
Eesti eripära - vaimsus ja loodushoid - võimaldas sellel ideel teostada. Meie rahvas ei soovinud jääda üheks suhteliselt madalama arengutasemega ääremaaks ühinenud Euroopa riigis. Rahvuspargina oli asumine Euroopa riigikehas Eestile vastuvõetavam.

Meie rahva ja seadusandjate nihkumisel looduskaitse suurema arvestamise suunas olid algselt eeskujuks Ahvenamaa ja Fääri saared, kui alad, mille seisund on riigi ja rahvuspargi vahepealne. Maa valdamise tingimuste osas on neil reeglid rangemadki kui paljudes senistes rahvusparkides.

Looduskaitse osutub nüüd oluliseks osaks Eesti kaitsepoliitikast. Loodus- ja keskkonnakaitses ei ole aga põhilisteks relvadeks - erinevalt militaarvägedest - mitte tapmise ehk elu hävitamise vahendid, vaid elu kaitsmise ja hoidmise vahendid. Sellest saab paradigmaatiline muutus. J.v.Uexküll jr. on üritanud mõjustada ÜRO-d keskkonnakaitsegrupeeringuid looma. See oleks patsifistide armee. Me saame ka Eesti territooriumi hakata kaitsma elu hoidvate relvadega. Rahvusvahelise tähtsusega kaitseala kaitsmisest saab aga palju enam kui vaid Eesti elanike endi hool. Eesti kaitseliidust võib tõenäoliselt saada looduskaitseliit.

originaalidee pärineb leheküljelt http://www.zbi.ee/~kalevi/rahvuspa.htm , siin olen teksti veidi omavoliliselt muutnud.

Kaupo Vipp