Mänguloomade väärkohtlemine
Maris & Taavi Suits, 2005
 |
Ühes Tallinna kaltsukas on üks pehme
kilpkonn alatul kombel kaelast ja tillist traatvõrgu külge
kinni tõmmatud. Ikka parema eksponeerimise huvides. Sealt said
mõtted alguse. Kas peaks haletsema ja nunnutama elutut eset, mille ainus funktsioon on olla pehme ja armas? On omal moel naljakaski, kuidas inimestele läheb märksa enam korda liivakastis vedelev vettiv kaiskaru, kui näiteks lõputud õnnetu moega kiisud, kes linna prügikastide ümber kõnnivad. Rääkimata nendest inimestest, keda te sealt samast leiate. Kui Teil “Mänguloomade väärkohtlemise” pildiseeriat vaadates meel haledaks läheb ning toores raev pahade inimeste vastu tekib, siis mõelge hetkeks, kas ei kuluks Teie kaastundlik meel ja vastupandamatu sekkumistahe hädasti ära mõnes teises kohas. Ja väärtushinnangud vaadake ka korraks üle. Kindlasti leiate aga “targu-kodus-talita” laadis nõuandeid, kuidas oma ümber leiduvate esemete funktsionaalsust suurendada. Maris Suits |
 |
“Mänguloomade väärkohtlemine” võrdsustab mänguloomad kõige elavaga meie ümber – vaata enne tegutsemist, ega sa kellelegi haiget ei tee. See on lapse poolt jutustatav lihtne lugu sellest, kuidas ühes peres mänguloomi kasutati igaks elujuhtumiks, küll pajalappidena ja küll nõelapadjana. Samas just laste jaoks on hingestatud objekti ja elusa subjekti vahel väiksem erinevus kui täiskasvanute jaoks. Sa ei saa õppida elu hindama, kui elusaga võrdsustatud tegelased su maailmapildi konstrueerimise ajal mutta trambitakse. Piret Räni |