Milliseid tähendusi toob endaga kaasa klaasi kasutamine kunstis?
Mis on "klaasilikkus" ja mida mõtlevad klaasist kunstnikud?

"Viis, kuidas indiviid klaasi käsitseb, on äraandlik," mainib W. Warmus. "Klaas tõmbab külmakõhulisi raamatukoisid, kuraatoreid ja kollektsionääre. Hermeetiline vitriin, läikiv kataloog ja eksklusiivne konverents on osalised esemete puhastamise, konserveerimise ja väärtustamise protsessis. Klaas köidab ka keevalisi natuure - ahju ees higistavaid kunstnikke, tuliselt kauplevaid kunstikogujaid ja teravkeelseid kriitikuid." <96>

R. Posner kirjeldab oma visuaalseid inspiratsiooniallikaid:
"Minu mõtisklus lapitud akende teemal sai alguse aastal 1978, laevasõidust liinil Stockholm-Helsinki. Nõiutuna sisisevast jääpankade merest, mis meenutas massiivseid klaastahvleid, külmusid mu kindad reelingu külge; sinna ma nad jätsingi - seisma ülevas surmakangestuses, ohvriks jumalaile, kes lubasid mul näha sellist taevalikku vaatepilti."

A. Sky: "Kui vaadata kaugemale klaasi puhtfüüsikalistest omadustest, siis kujutab ta endast akent alateadvusse; klaasile on omane psühholoogiline mõõde, mis stimuleerib tajulis-emotsionaalset suhtlust ümbrusega." <84

Kuspit leiab, et (kunstiline) klaas toimib sama teraapiliselt kui loodus - pelgupaik eneseleidmise tarvis, koht, kus puhata infomürast. Klaas võib pakkuda sellist pelgupaika - kui ka ainult silmale. <48>

H.E. Brunner juhib tähelepanu faktile, et sõna "klaasjas" või "klaasistunud" tähistab siledat, tuima, elutut, liikumatut. <11>

S. Ramljak'i arvates on klaas "kõigist olemasolevaist kõige puhtamalt visuaalne meedium - isegi rohkem kui maalikunst, sest klaas ühendab endas valguse, värvi ja (alus)materjali." <69>

"Klaasist on saanud "uus pronks", kirjutab J.Perreault 1998 ülevaates klaasi kasutavaist skulptoreist (Dennis Oppenheim, Lynda Benglis, Betty Woodman), "Klaas on kuum, metsik ja ohtlik. Enam kui üks uustulnuk on märkinud materjali ebamaisust ja saatanlikkust; ebaõnnestumisi, millega see loojat lollitab, ja narkootilist toimet, millega vastse "ohvri" enda külge köidab. Klaasil näib olevat oma tahe." <68>

Federica Marangoni ütleb: "Klaas on elus aine - inimese looduna suudab ta väljendada inimese kehalisi ja vaimseid võimalusi. /.../ Klaasi ilu seisneb minu jaoks faktis, et ta puruneb." Elu ja selle mööduvus on Marangoni loomingu põhiteemaks. 2001 Veneetsia bienaalil eksponeeritud "Il Segno di Giaccobe" on neoonselt helendav taevatrepp, mille jalamil lebavad klaasikillud. "Millisesse eedenisse see juhatab?" küsib S.Scarfi; "on see tehnoajastu paradiis - neoonaed, mille saatuseks on kokku variseda?" <81>

Tony Cragg'i jaoks on klaas kaalukeeleks, mis annab võtme kunstniku ülejäänud loomingu mõistmiseks. Cragg käsitleb tsivilisatsiooni ja ühiskonna temaatikat pessimistliku alatooniga teostes, sõnastades oma maailmavaadet järgnevalt:
"Oleme muutunud nii palju, et tagasiteed /loodusesse/ ei ole. /.../ Meie suhe enda loodud materjalide ja esemetega on nii halb, et tundub kohatu mõelda veel metafüüsikast, poeesiast või mütoloogiast." Klaas - tehislik ja naturaalne ühtaegu - on kunstniku jaoks sobivalt piiripealne aine. "Materjali banaalsus kujutab endast takistust, mille vaataja peab teosega dialoogi alustamiseks ületama." Cragg'i loomingus on looduslik ja tehislik samaväärsed, üks suudab asendada teist; tarbeese käitub kui subjekt või erootiline fetish, kuhjatis kulunud klaasanumaid samastub maastikuga.<34>

B. Littman nõustub /eelmise peatüki alguses refereeritud/ Th.McEvilley'ga punktis, et klaasis on võimalik edastada keerukaid tähendusi, kuid vaidleb vastu väitele, nagu kõlbaks nimetatud otstarbeks vaid purunenud klaas. "Klaas on keerukas - nii tervel kui lõhutud kujul; ühtaegu looduslik ja kunstlik, tahke ja vedel; võib väljendada ühel hetkel valgust, ilu, tugevust ja ehedust, järgmisel teesklust, haprust, raiskamist ja hämamist."

Tuues jällegi argumendiks Duchamp'i loomingu, demonstreerib ta, et esemeile saab tähendusi omistada ka konstrueerimise, kombineerimise ja eksponeerimise kaudu - olgu näiteks või pissuaari riputamine kunstisaali..
Littman vaatleb muuhulgas Evan Snyderman'i loomingut; Snyderman'i klaasist ventilaatorid, rösterid, parkimisautomaadid jm 50ndate massikultuuri elemendid muudavad, samamoodi kui Duchampxi pissuaar, kõik ümbritseva kunstiks. <55>

Läbipaistvuse fenomeni tähendusi analüüsib E. Adams: tema arvates oli akadeemilise modernismi periood läbipaistvuse suhtes tõrjuv enam kui ükski muu ajastu. Klassikalises illusionistlikus Õhtumaa kunstis oli pildipind sümboolselt läbipaistev "aken" pildiruumi. Modernism uskus ainelisust - konkreetseid, läbipaistmatuid, "ausaid" materjale; pilt ei olnud aken teispoolsusse, vaid käegakatsutav objekt iseeneses. Läbipaistvus on kuri, võlts, elitaarne, dekadentlik, antisotsiaalne; kristallpalees varjab end maailma eest hoolimatu aristokraatia.

Postmodernsus tähendab Adamsi arvates ka läbipaistvuse comebacki; 20. sajandi viimase Veneetsia biennaali muljetest tekkinud koondpilt on "udune, infoküllane, hõljuv maailm täis mööduvaid, lüümeid kujutisi - õhkkerge, rasvavaba karnevalikunst." <1>

Klaasimütoloogia teemal võiks jätkata lõpmatuseni, kuid kuhugi tuleb tõmmata piir; kunsti puhul näib kehtivat sama loodusseadus mis kvantfüüsikas - mida lähemalt objekti vaadelda, seda ebaselgemalt seda nähakse; mida täpsemalt püüda kunstiteoseid analüüsida, seda enam libiseb käest nende sõnastamatu - ja olulisim -osa. Lohutagem endid sellega, et ükski liigitus pole lõplik.

Merle Hiis
5.05.2002

Kasutatud kirjandus >>>