kujutis klaasil ja klaasis

Selle peatüki teema ei puutu esmapilgul ehk nii otseselt klaasiesteetikasse - klaas on kujutisele tihti vaid (nähtamatuks) taustaks. Ent just tausta nähtamatus/aimatavus toob mängu klaasi spetsiifika ning ainuomased võimalused.

Ajaloolised näited figuratiivsest klaasikunstist kuuluvad enamjaolt kahemõõtmelise kunsti valdkonda: läbi traditsioonilise vitraazhi ei ole näha aknatagust vaadet; silm fokuseerub akna tasapinnale. 3d kujutist esindavad (lisaks pisiplastikale) maalitud või graveeritud tarbenõud, mis tihti käsitlevad ruumilist optikat humoristlik-trikitavas võtmes (saksa joogipeekrid)

Alates Frank Lloyd Wright'ist muutub vitraazh ruumiliseks, maastikku kasutatakse vitraazhi elemendina. Järgnevalt tuuakse kujutist kandev klaas ruumi, kus ta muutub igast küljest vaadeldavaks 3d objektiks (Duchamp' i nn. Suur klaas); Victor Vasarely optilised mängud klaasikihtidega on justkui illustratsiooniks filosoofide vanale tõele, et nägemine oleneb vaatenurgast.

Hulk tänapäeval klaasinäitustel esinevaid kunstnikke kombineerib klaasi fototrüki, projektsioonide või multimeediaga. Mind huvitas küsimus: kuidas erineb klaasi ja kujutise kombinatsioon kummastki osapoolest eraldi võetuna?
Võiks oletada, et foto (video) kui infotihe dominant jätab klaasile kaunistuse või tausta rolli; klaas lisab fotole hinnalisuse, luksuslikkuse mekki, mõnel juhul retrolikkust (klaasnegatiiv) või vastupidi, futuristlikke allusioone; lisaks võimaldab mängida kihtidega - tulemuseks kineetiline kujutis - ja puhaste läbipaistvate värvidega. Tehnika eripärast tulenevalt on fotole klaasil tihti iseloomulik teatav plakatlikkus (heaks näiteks Clarke&McCartney) - esiteks seetõttu, et võimalused varjunditega mängida on suhteliselt napid, teiseks sel põhjusel, et läbipaistval alusel lähevad müra tõttu kaotsi pisemad detailid.

Brian Clarke' i ja Linda McCartney koostööna valminud "seinavitraazhide" seeria "Collaboration Panels" (1997) suurim väärtus seisneb mu hinnangul dekoratiivsuses: säravais värvides klaasile on trükitud pop-ikoonide portreid (Paul McCartney, Willem DeKooning, Jerry Stickles), kompositsiooni täiendab raamide graafika. Chr. Sehringer-Sulanke väitel annab kasutatud antiikklaas popkunsti pildikeelele müstilise lisadimensiooni <82>

Sheryl Rubenstein'i kunst on ajalukku vaatav ja leebelt feministlik. Rubenstein suurendab fragmente klassikalistest maalidest - need on "naised tagaplaanilt" - ning eksponeerib neid unenäoliselt uduse klaasi all. Rubenstein'i piltidelt vaatavad "...justkui vastu härmas rongiakent surutud eeterlikud näod, kihutamas läbi mingi tundmatu kunsti-igaviku," ütleb Perreault oma ülevaates 1997; "Ilu - ja naiselik sõnum - on nende tööde juures määravad." Nagu autor ise ütleb, mõistab ta hukka naiste marginaliseeritud seisundi kunstis ja ühiskonnas, tuues naisekuju taustalt peategelaseks. <71>

Therman Statom on leidnud hästitimmitud tasakaalu kujutise ja maalialuse omavahelises suhtes; üks täiendab teist, nii et tekib terviklik üldmulje. Mattklaasil maalingud võtavad vahel ehitise kuju - vaataja saab neisse siseneda, minna sõna otseses mõttes "pildi sisse" - ja ühtlasi autori teadvuse sisse; Statomi maalid meenutavad automaatjoonistamist, näiliselt seosetute assotsiatsioonide voolu. D. Mermell: "Kujutlege võimalust jälgida kõrvalt kellegi teise mõtteid; teiste pilguga vaadatuna näiksime me kõik kui nupust nikastanud." <57>

>>>