2.5. TEEN, MIS MEELDIB

Magusus võib olla ka siiras. Vahel on kõrvalseisjal raske eristada, kas kunstnik pruugib kirevust ning kulda-karda sarkastiliselt või südamest; omab see tema loomingus positiivset või negatiivset tähendust. Järgnevad autorid on mu hinnangul lähtunud puhtast kaunistamise rõõmust - kui ka vahel väikese (enese)irooniaga segatult. Kui midagi rünnatakse, siis pole rünnaku objektiks seep ja roosamanna, vaid totalitaarne, normeeritud hea maitse - nagu näiteks Tshehhi klaasi noorema põlvkonna puhul, kellest eelpool juttu oli.

Liza Lou kuulutab 1996: "I am an artist and I'm going to bead the world." <54> Tüüpilises Ameerika eeslinnas üles kasvanud (ning seda vihkama õppinud) kunstnik ehitas enese jaoks alternatiivse reaalsuse - miljonite klaaspärlitega kaetud köögi, mille valmimiseks kulus 5 aastat. Kõigis vikerkaarevärves sädelevas elusuuruses köögis ei puudu isegi pärlitega kaetud Tide'i pesupulber.

Ginny Ruffner (s. 1952) mässab minimalistliku valge kuubi vastu kirevusega, mis ei jää Lou omast maha; kasvust ja vohamisest, lilledest ja väätidest kõnelev kujundikeel täidab terveid ruume ja ümbritseb vaataja sooja, värvilise rünnakuga kõigile meeltele. <40>

Josh Simpson kirjeldab olulist inspiratsioonihetke oma elus:
"80ndail võimaldati mul kui kunstnikul külastada tuumaelektrijaamu. Kord riputati mind tühja tuumakütuse hoidla kohale. Hoidla põhjast kumas uskumatult kaunist valgust - seda kutsutakse Tsherenkovi kiirguseks. Minule mõjus ta nagu küünlaleek ööliblikale. Olen sestsaadik püüdnud oma teostes toda valgust edasi anda."
Teine juhtum, mis sai aluseks "Planeetide" seeriale, leidis aset 1976. Simpson leidis aeda harides maa seest värvilisi klaaskuulikesi. Nende eeskujul loodud "planeedid" peidab ta kättesaamatuisse kohtadesse üle maailma ning on (astronaudist abikaasaga) saatnud neid ka kosmosesse. Põhjendab tegevust nõnda:
"Suurem osa antiiksest klaasist on juba välja kaevatud. Et tuleviku arheoloogidele tööd anda, hakkasin ma maasse kaevama oma klaaskuule." <83>

Puhas lapsemeelne jaatus on ka Catherine Rahn'i kunst. Autor valmistab klaasist hiigelsuuri kirjuid meritähti, mida eksponeerib nende "loomulikus" keskkonnas - ookeani põhjas. <96>

Dale Chihuly (s. 1941) iseloomustuseks sobib hästi ühe tema albumi pealkiri "Form from Fire" (1993): objektid, mis on justkui fotografeeritud hetked värvilise klaasi voolamisest, soojad säravad toonid, mis kannavad meenutust vedelas olekus, hõõguvast klaasimassist - efekti võimendab valguse kasutamine ekspositsiooni osana. W. D. Bannard ütleb albumi eessõnas:
"Chihuly valitseb klaasi järeleandmise kaudu - pigem avastades ja tunnistades olemasolevat, kui otsustades, mis olema peaks. /.../ Chihuly töösessioon on nagu filmi võtteplats või jalgpallimäng: osalised teavad enam-vähem, mida tahavad, kuid pole päris kindlad, kuidas tulemuseni jõutakse." <9>
Võrreldes action painting'uga, mida kirjeldatud tööprotsess lähedalt meenutab, on tehnoloogia muidugi määratult raskem, kuid seda fakti kompenseerib materjali püsivus ja visuaalne efektsus; viimasega Chihuly ei koonerda. Kriitikud on sageli märkinud, et maitseküsimusi pole Chihuly puhul mõtet arutada - need lihtsalt ei puutu temasse. >>>