"Reimo Võsa-Tangsoo
tegeleb puhkuse ja mõtiskluse aja ning selle jaoks loodud paikadega.
Linnas leiduvad pargid, ükskõik kui väikesed, on juba püstituselt
teistsugused kui näiteks kodud, tänavad või töökohad.
Kummalisel kombel sõltub parkide struktuur selle kasutajatest. Ummistuste
(kodutuse probleem) ja ohtude vältimiseks muudetakse looklevad rajad sirgemaks,
põõsad pügatakse madalaks, põõsavahed siledaks,
teeradade kõrvale püstitatakse valgustid. Alateadvuse varjualad,
seikluse ja kujutlemise lossid ja labürindid kaotavad oma salapära.
Seda rõhutab raagus varakevadine aeg. Kevadel paistab kogu ruum läbi,
linn müriseb ja talvine prügi ei ole veel kõdunenud. Aga koha
potentsiaal, kujuteldav turvalisus on alusstruktuuri kujul kohal.
Vormiliselt tegeleb Reimo Võsa-Tangsoo töö vaatamise viiside
uurimisega, mõtestades omal moel lahti näiteks vana ja nauditavat
panoraami formaati. Panoraami paigutatud pildikihid pakuvad võimalust
näha aega ja ruumi veidi teisiti, olla seal sees. Küsimuse all on
representatsiooni piirid:
kas fotograafiliselt on võimalik edastada kogemust?"
Margot Kask